Mis peitus doktor Valdese imekommis?

Emakeelse Tartu Ülikooli 90. aastapäeva puhul ilmub ajakirja Universitas Tartuensis erinumber, kus oma isiklikest seostest Tartu Ülikooliga kirjutavad teiste hulgas kirjanikud Ain Kaalep, Tõnu Õnnepalu, Juhani Püttsepp, Riigikogu esinaine Ene Ergma ning professor Ene-Margit Tiit.

Novaator avaldab esmaspäeval ajakirjas ilmuvatest esseedest katkendid.

*

Mitte et ma oleksin kangesti näha tahtnud neid eesti luule vanu võimsaid puid, kes siis veel Tartus elus olid ja kelle juurde sooritati palverännakuid: Betti Alverit, Uku Masingut. Pigem ma ei tahtnud neid näha. Minu arust polnud üldse vaja nende juurde minna (ja mida mul, poisikesel, olekski olnud neilt võõrastelt vanainimestelt küsida?), sest Tartus olles olid sa niikuinii nende juures, ja mitte ainult nende.

Need tänavad Supilinna ja Raekoja platsi vahel, need sillad, mida enam polnudki, need rajad Toomel, mida mööda päevast päeva pidi oma rutiinsetelt loengutelt rutiinsetele praktikumidele rühkima – kõik need kajasid surnute sammudest. Ilma et oleksid sellele mõelnud või ilma et selles oleks olnud midagi jubedat. Vastupidi, need surnud polnudki mingid surnud ja nende sammud olid kerged sammud, sest need olid nende värsside, su oma keeles su oma südamesse kirjutatud sõnade sammud.

Sa kuulsid neid iseendas mööda neid tänavaid käies, ja tihti olid sa nii hoopis teises ajas ja justkui teises kohas.

Tõnu Õnnepalu

kirjanik

 *

Ometi on eesti keel jätkuvalt ohus. Oht on selles, et keel, mida räägib vaid miljon inimest, on omamoodi luksus, see on väga kallis. Eestikeelsete raamatute hind on kõrge, sest nende trükiarv on väike ja nad ei ole loetavad väljaspool Eestit. Keelebarjäärid piiravad oluliselt eheda eesti kultuuri eksporti ning kogu Eestisse imporditav teave vajab tõlkimist.

Eesti keele jaoks on suurimaks ohuks meie endi pragmaatilisus ja lühinägelikkus. Selle näiteks on üsna levinud väide, et milleks üldse tõlkida tarkvara eesti keelde, me saame ju hakkama ka ingliskeelsete programmidega. Meid ei vaeva südametunnistus, öeldes: «Saadan meiliga koos ättätšmendi ja selle oluline sõnum on kolmandalšiidil.»

Ene-Margit Tiit

matemaatika-informaatikateaduskonna emeriitprofessor

*

60 kilomeetri pikkune Tartu suusamaraton sõitis sel aastal aga esmakordselt Otepäält Elvasse.

Pigem jäine külavahetee, mitte tänapäevane neljarealine suusamagistraal kandis osavõtjad viimase kosutamisvõimaluse, Hellenurme teeninduspunkti juurde.

Leidus seal teed, soola võib-olla tookord isegi pirukaid? Kindlasti seisis Hellenurmes ühel hetkel suuskadel keskealine prillidega mees, võttis taskust pakikese, pistis sealt ise midagi põske ja pakkus ka mulle – kes ma olin Tartu 1. keskkooli 10. klassi poisina oma esimesel maratonil, ja temaga ühel ajal teeninduspunkti jõudnud. Välimuselt väiksele šokolaadikommile sarnane pala andis tuntava tõukesäraka viimasteks kilomeetriteks Elva männikus.

Hiljem sain teada, et lahke pakkuja oli tookordne Tallinna keskhaigla patoloogiaosakonna juhataja Vello Valdes, praegune emeeritus.

Mis peitus kommis? Doktor Valdes oli vaimustunud maratonisõitjana jälile saanud soomlaste energiajoogi koostisele ja lasknud oma haigla apteegis valmistada vastava soolade segu. Ise lisas ta segule rosinaid ja sulatas ümber šokolaadi.

Juhani Püttsepp

kirjanik, ajakirjanik

*

Kui ma olin 13-aastane ja jalutasin Raekoja platsis olevatest «Suudlevatest tudengitest» mööda, siis mõtlesin ja unistasin, et kunagi olen mina ka tudeng, kes elab omaette, oma kodus, kas üksinda või sõpradega, õpib ainult huvitavaid asju ja teeb ainult seda, mis talle endale meeldib – siis oli mul tudengielust selline kujutlus.

15-aastasena jalutasin sellestsamast skulptuurist mööda ja mõtlesin, et ma tahaksin olla just suudlev tudeng, kes elab oma kodus koos toreda kaaslasega, õpib ainult huvitavaid asju, teeb ainult seda, mis talle endale meeldib, ning on magusalt armunud (seega järelikult ka suudleb).

Ja siis olin ma 19-aastane, seisin Raekoja platsis, käe otsas Tallinna-kodust kaasa pakitud kohvrid ja pakid, vaatasin seda skulptuuri ja avastasin, et ma olengi tudeng, kellel on oma tuba ja luba ning kes sellel hetkel veel ei teadnud midagi sellest, et mõned õpitavad asjad ei olegi nii huvitavad kui teised ja et aeg-ajalt tuleb siiski teha ka seda, mis ehk nii väga ei meeldigi.

Ja peagi olin ma juba suudlev tudeng – sisse elanud Tartusse, siinsesse õpimisse ja tegutsemisse, hingamisse ja olemisse, armunud ja õnnelik.

Kadri Kasterpalu

ajakirjanduse magistrant

Esseede terviktekstid Universitas Tartuensises: http://www.ajakiri.ut.ee/681322