Eesti teadlased tõid selgust Gröönimaa asustamise loosse

Gröönimaalt leitud külmunud juuksetutist eraldatud inimese mitokondri-DNA uurimine tõi päevavalgele, et esimesed sealsed asukad polnud seotud ei Põhja-Ameerika indiaanlaste ega ka tänapäeva eskimotega.

Tartu Ülikooli arheogeneetikutel koostöös Taani, Rootsi ja Inglise kolleegidega õnnestus näidata, et umbes 4500 aasta eest Gröönimaale kolinud inimesed ei pärinenud 15 000 aasta eest Ameerika mandrid asustanud inimestest. Samuti leiti, et Gröönimaa esmaasukad ei ole tänaste eskimote otsesed esivanemad, kes jõudsid Thule kultuuri kandjatena maailma suurimale saarele umbes tuhande aasta eest. Artikkel avastuse kohta ilmus ajakirjas Science.

„Vana DNAga töötamise puhul ainult tööst ei piisa, õnne peab ka olema,” ütles Eesti Biokeskuse vanemteadur Mait Metspalu, üks artikli autoritest.

1980. aastatel Gröönimaalt igikeltsast leitud umbes 3500-4500 aastat vanast juuksepahmakast eraldasid Taani teadlased vaid emaliini pidi edasi kanduva mitokondri-DNA ning sekveneerisid sellest pea kogu genoomi. Et vana DNA puhul on vigaste tulemuste saamise oht suur, kordasid Taani teadlaste tööd teise metoodika alusel ka Rootsi Uppsala ülikooli teadlased. Tulemused klappisid täpselt.

Seitse aastat tööd

Eesti teadlased osalesid Ameerika põlisasustajate kohta kogutud geneetilise võrdlusmaterjali analüüsis. Ameerika asustamise lugu on Tartus geneetilise materjali põhjal professor Richard Villemsi juhtimisel uuritud juba seitse aastat.

Arheoloogilise materjali põhjal on teada, et Gröönimaale on inimasustus jõudnud kahe tänaseks kadunud ja ühe püsima jäänud lainena. Umbes 4500 aasta eest tulid Saqqaqi ja pisut hiljem Dorseti kultuuri esindajad, mõlemaid rahvaid tuntakse paleoeskimote nime all.

Umbes tuhat aastat tagasi jõudis Gröönimaale Thule kultuur, kelle järeltulijad on tänased Gröönimaa põlisasukad. Kas ja kuivõrd on need kolm eraldiseisvat kultuuri omavahel seotud, ei ole tänini täpselt teada.

Mõnede teooriate kohaselt on paleoeskimod seotud Ameerika põlisasukatega, kes jõudsid Ameerikasse mitte hiljem kui umbes 15 000 aastat tagasi . Samas on teine seisukoht, mille järgi on paleoeskimod kaasaegsete eskimote esiisad, kes mitokondri-DNA põhjal indiaanlastest selgelt eristuvad. Äsjane avastus lõi mõlemad need teooriad vankuma, sest juuksekarvadest eraldatud mitokondri-DNA uurimine näitas, et see ei klapi ei indiaanlaste ega neoeskimote DNAga.

Selle asemel oli ilmselge kattuvus mitokondri haplogrupiga D2a1. Geneetikud uurivad moodsa inimese maailma asustamise lugu geneetiliste variatsioonide põlvnemispuud rekonstrueerides. Iga selle puu oks koos kõigi temast hargnevate okstega ongi haplogrupp.

Eri piirkondi iseloomustavad erinevad haplogruppide komplektid. D2a1 seostub Alaska lähedal asuvate Aleuudi saarte ning mõnede Tšukotka poolsaare põlisasukatega. Seega paistab, et 4500 aasta eest Gröönimaale jõudnud Saqqaqi kultuuri esindajad pärinesid Beringi väina piirkonnast ning, et kui Alaska põhjaosast startis Thule kultuur, ei võetud Saqqaqi kultuuri kandjate esivanemate järeltulijaid kaasa. Samuti järeldub oskarlutsulikult, et kui Saqqaqi kultuuri kandjate esivanemad Beringiasse jõudsid, olid indiaanlaste esivanemad juba lahkunud.

Esimene migratsioonilaine jõudis tänapäeva Lääne-Kanada territooriumile ja seejärel Gröönimaale ning see laine pole seotud indiaanlastega, kes olid selleks ajaks juba mõlemad Ameerika mandrid asustanud. Samuti puudub sellel lainel seos tänapäevaste eskimotega.

Varem Tartu Ülikoolis ja Eesti Biokeskuses, nüüd Inglismaal Cambridge’i ülikooli Leverhulme inimevolutsiooni uurimiskeskuses töötav Toomas Kivisild ütles ajakirjale Nature, et see avastus toob selguse, kuidas tekkis inimasustus Gröönimaal ja Põhja-Kanadas. „Paleoeskimod ei pärine samadest inimrühmadest, kellest pärinevad ülejäänud Ameerika põlisasukad.”

Samas ei selgita töö, millised olid Saqqaqi ja Dorseti rahvaste omavahelised seosed. Varem on Dorseti asulate väljakaevamistelt leitud geneetiline materjal liigitatud D haplogruppi, mis sisaldab endas nii neoeskimote seas levinud D3 kui Saqqaqi D2a1 haplogruppe. Kas Dorseti kultuuri leiukohtadest eraldatud mitokondri DNA kuulub emba kumba neist kahest või hoopis mingisse muusse haplogrupi D alamharusse, vajab veel selgitamist. Metspalu sõnul pole Dorseti asulatest leitud kontidest eraldatud DNA-d suudetud seni nii põhjalikult uurida, et seda saaks käesolevas töös leituga võrrelda.

Kuivõrd töö põhineb vaid ühest juuksetutist võetud DNAl, siis pole täit kindlust, et tegu on kindlasti Saqqaqi kultuuri esindajaga. Ei saa välistada, et tegu võib olla mõne aleuudiga, kes muu rahvakillu rändamislainega kaasa tuli ja leidis Gröönimaal oma lõpu. Samuti saab inimese mitokondri DNA-d uurides piiluda vaid ühe - nais sugupoole minevikku. Kui ka kõik meessoost Saqqaqi kultuuri kandjad oleks olnud näiteks Ameerika esmaasustajate järeltulijad või pärit kasvõi Skandinaaviast, ei oleks mitokondri DNA-s sellest kõige vähematki jälge.

• Tweet