Eestlased töötavad välja suguhaiguste kiirtesti

Varstu keskkooli klassivennad ning Tartu ülikooli vilistlased Marko Lehes ja Indrek Tulp plaanivad kuue aasta pärast tuua Euroopa turule koduse suguhaiguste määramise testi, mis oleks senistest testimisvõimalustest oluliselt diskreetsem ja kiirem.

Test sarnaneks apteekidest kättesaadava rasedustestiga – proov võetaks uriinist või muust kehavedelikust ning tulemus oleks teada 10–15 minutiga. Peale kiiruse ja lihtsuse on test ka diskreetne – testi teeks ja tulemuse saaks teada vaid inimene ise.

Tänavu kevadel sai Lehese ja Tulbi ühisettevõte SelfDiagnostics kiirtesti tehnoloogilise platvormi väljaarendamiseks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt ligi 13 miljonit krooni. Selle tulemusel peaks aastaks 2013 valmima testi katseeksemplar ja seejärel prototüüp.

«Me oleme viimased kaks aastat selle projektiga väga aktiivselt tegelenud,» märgib Lehes. Seniseks saavutuseks loevad mehed tehnoloogilise kontseptsiooni väljatöötamist. «Järgmine samm on kontseptsiooni laboratoorne tõestamine, et see ka tegelikkuses töötaks.» Aasta alguses andis SelfDiagnostics sisse ka baastehnoloogia patenditaotluse prioriteedikuupäeva fikseerimiseks.

Nõudlus olemas

Lehes on veendunud, et nõudlus selliste testide järele on olemas. Vastav uuring on tema kinnitusel korraldatud Suurbritannias, kus iga neljas noor vanuses 15–24 aastat kasutaks kompleksset suguhaiguste kiirtesti neli kordas aastas.

Praegu saab suguhaigusi diagnoosida laborites PCR-meetodil, mis tähendab, et uriinist määratud patogeeni DNA tükki paljundatakse sadu või tuhandeid kordi, et patogeeni paremini kindlaks teha. Meetod nõuab keerulist laboritehnikat ning spetsialiste, kes oskavad testida.

Lehese hinnangul seisneb aga probleem hoopis selles, et inimesed pigem ei lähe arsti juurde testima. «Kuna see on aeganõudev, ebamugav ja diskreetne protsess,» põhjendab ta. Nii pöördutakse arsti juurde viimases hädas, kuigi haigusest oleks võinud teada saada juba palju varem. Lehese kinnitusel näitavad uuringud, et ligikaudu 80 protsenti arsti juurde pöördujatest on juba tõsiselt haiged ja oleks pidanud tegema seda varem.

Lehese sõnul ei konkureeri kodune kiirtest laborite ega arsti diagnoosiga. «Me tahame olla toetavaks võimaluseks ja anda esmase indikatsiooni.»

Kiirteste on siiski ennegi tehtud, näiteks suhkruhaiguse, HIVi, gonorröa ja naistel ovulatsiooni määramiseks, ent laialdast läbimurret turul ei ole neist saavutanud ükski. Lehese ja Tulbi sõnutsi on selliseid teste tavatarbijal ebamugav kasutada, sest need eeldavad õige tulemuse saamiseks ikkagi laborandi oskusi. Enamlevinud testide puhul tuleb proov saata postiga laborisse ning jääda tulemust ootama.

Lihtsa ja kiire nakkushaiguste testi väljatöötamisel on suurimaks kitsaskohaks tehnoloogiline meetod. Kuna keerulist ja mahukat laboritehnikat väikesesse kiirtesti ei suru ning laborandi oskusi nõudev test ei ole enam kodusele kasutajale mugav ega lihtne, otsivadki Tulp ja Lehes oma teadus-arenduse koostööpartneritega Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis ja Ülo Langeli eestvedamisel Stockholmi ülikoolis alternatiivseid võimalusi.

 Uudne meetod

«Meie idee on detekteerida kas patogeeni DNA või RNA, mida suguhaiguste puhul saab määrata eelkõige uriinist,» selgitab Tulp. Meetod peab aga olema väga tundlik, et tuvastada õige biomarker ning vähendada veaprotsenti. Kui patogeeni DNA on uriinis määratud, on üks võimalus võimendada signaali, näiteks muuta molekulide värvi või kutsuda esile mõni uus reaktsioon. «Me töötamegi praegu põhiliselt signaali võimendamisega,» lisab Tulp.

Lehese sõnul tähendavad kodused kiirtestid meditsiinis paradigma muutust, sest selle asemel, et asuda ravima kaugelearenenud haigust, saab selle esialgselt diagnoosida juba varajases staadiumis.

«Turg võtab sellise teenuse lihtsamini vastu,» on Lehes kindel ja lisab, et võti on keskendumine lõppklientide ehk inimeste tegelikele vajadustele, milleks on terviseprobleemide ennetamine ja õigeaegne ravi.

Kiirtestide enamvaieldud eetiline dilemma seisneb küsimuses, kas testitulemusest või diagnoosist teavitamine võib raskete haiguste nagu näiteks HIVi puhul toimuda ilma spetsialisti (psühholoogi) toeta ja kuivõrd võib tehnoloogiat üksi usaldada. «Kuid mida aeg edasi, seda rohkem leiab tõestust, et inimese enda roll tervisehädadega võitlemisel on järjest suurenev,» selgitab Lehes ja rõhutab veel kord, et kiirtesti tulemus ei pretendeeri täielikule diagnoosile. «Test ütleb, et sul võib see haigus olla.»

Pealegi muudab tehnoloogia areng ka eetilisi norme ja arusaamu – ka rasedustesti tegemisel ja tulemuse teadasaamisel on oluline emotsionaalne moment, ent nüüdseks on need testid apteekides laialdaselt kättesaadavad ega tekita enam eetilisi küsimusi.

Tulp lisab, et dilemma võib tekkida koduse kiirtestiga fataalsete nakkushaiguste määramisel, SelfDiagnosticsi eesmärk on valmistada test kergemate suguhaiguste määramiseks.

 SelfDiagnostics

Ettevõtte lõid aastal 2008 Marko Lehes ja Indrek Tulp.

2009. aastal liitus ettevõttega Stockholmi ülikooli neurokeemia teaduskonna juhataja, professor Ülo Langel.

Marko Lehesel on Tartu ülikooli füüsikakraad (bakalaureus) ja MBA kraad ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimises.

Indrek Tulp on TÜ molekulaartehnoloogia teadur ning vastne doktorikraadi omanik samal erialal.

SelfDiagnosticsi teadus- ja arendustöö peamine partner on Tartu ülikool. Ettevõte teeb professor Langeli kaudu koostööd  Stockholmi ülikooliga.

SelfDiagnosticsi eesmärk on töötada kolme aastaga välja prototüüp ja tuua seejärel kolme aastaga esimene kiirtest turule.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

• Tweet