10.02.2012 11:39
Geeniteraapia taastas nägemise
Viiruse abil silma viidud geen parandab pärilikku
silmakahjustust, näitasid Pennsylvania ülikooli teadlased.
Geeniravi parandas kolme lapsepõlves nägemise kaotanud
ameeriklase silmi. Keeruka nimega Leberi kaasasündinud amauroos on pärilik
haigus, mis põhjustab nägemiskaotust enne sündi või varases lapseeas. See on üks sagedasemaid lapsena
pimedaks jäämise põhjuseid. Haiguse geneetiline tagapõhi on keerukas -
võrkkesta kahjustumisega seotud mutatsioone on leitud 13 geenis. Vähemalt üht
nendest saab geeniteraapia abil edukalt parandada.
Jean Bennetti juhitud uurimisrühm alustas geeniravi 2008.
aastal 12 patsiendiga. Uurijad
lõid erilise viiruse, mille külge pandi geen RPE65, mutatsioon selles tekitabki
üht Leberi amauroosi vormi. Geeni kandvat viirust süstiti haigetele kehvemini
nägevasse silma. Viirus ei levinud silmast kaugemale ega tekitanud põletikku,
lisaks paranes geeniravi saanud inimeste nägemine pisut. Möödunud aastal said
kolm haiget geeniteraapiat ka teise silma võrkkestale. See parandas nende
nägemist veelgi, teatasid uurijad ajakirjas Science Translational Medicine
ilmunud artiklis.
Uurimisrühma juhi Jean Bennetti sõnul parandas
geeniteraapia haigete elukvaliteeti. Haiged said hakata käima poes ja olid
võimelised nägema inimeste
nägusid. Geeniravi saanute aju uurimine
magnetresonantstomograafiga näitas, et nende aju suudab kohaneda võrkkestaga
toimunud muutustega. Pärast ravi saamist aktiveerus aju nägemisaistingute
mõjul.
"Viirusvektoril põhineva geeniteraapia kasutamine
inimese silmas on ohutu. Ravi mõjub ning ka aju saab aru, et silma võrkkesta
olukord on paranenud," selgitas Bennett.
Üks ravi saanutest, Tami Morehouse kinnitas, et igasugune
nägemise paranemine on hindamatu. Ta pole küll võimeline autot juhtima ega
lugema, kuid on väga rahul sellega, et näeb oma laste nägusid ning saab esimest
korda elus jälgida, kuidas nad pesapalli mängivad.
Nüüd loodavad uurijad, et ka ülejäänud üheksa ravialust
jätkavad geeniravi teise silmaga. Senised head tulemused võiksid julgustada
teadlasi otsima võimalusi kõige sagedasemate nägemiskaotust põhjustavate
seisundite parandamiseks.