Igikeltsast leitud juuksepahmak aitas kaardistada ürgmehe DNA

Esimest korda maailmas õnnestus kirjeldada ammustel aegadel elanud mehe genoom. Gröönimaalt igikeltsast leitud umbes 4000 aastat vanast juuksetutist leitud DNA analüüsimisel oli oluline roll ka eesti teadlastel.

„See oli tõeline võidujooks,“ ütles uurimuses osalenud Eesti Biokeskuse vanemteadur Mait Metspalu. Kohe-kohe on lõpusirgele jõudmas neandertallase genoomi kirjeldamine, kuid esimese ürgse inimese genoomi kirjeldamise au kuulub siiski Gröönimaa juuksetutist eraldatud DNAga töötanud rühmale.

Kunstniku käe läbi on ajakirja Nature selle nädala numbri esikaanel kujutatud, milline võis juuksetutis sisalduvate geeniandmete põhjal Gröönimaa ürgmees välja näha: tihedad mustad juuksed, tõmmu, pilusilmne ning kergelt kerkiv juuksepiir.

Töö objekt, 1980. aastatel Taani arheoloogide poolt Gröönimaalt leitud vaalaluude ümber kedratud juuksetutt oli 4000. aasta eest Gröönimaad asustanud Saqqaqi kultuuri kohta leitud ainsad inimjäänused. Paarkümmend aastat oli see juuksetutt hoiul Kopenhaagenis Taani rahvusmuuseumis, kust 2008. aastal leidis selle Kopenhaageni ülikooli geeniteadlane Eske Willerslev, kes oli püüdnud seni tulutult leida iidsete Gröönimaal elanud inimeste jäänuseid et neist DNAd eraldada.

Kuidas tagada puhtus?

Nüüd kerkis küsimus, kas arheoloogide käes või hiljem muuseumis ei ole juuksetutile sattunud nii suures hulgas tänapäevast DNAd, et sealt selle õige ja iidse väljasõelumine võiks olla üldse võimalik.

„Vana DNAga töötamisel peab olema kõvasti õnne. Lisaks peab materjal olema väga hästi säilinud ning kuivõrd uurimismaterjal oli juuksed, mitte luud, siis tuli tööd teha piinlikult täpselt. Neandertallaste kohta tehtud uuringuid on kritiseeritud, et seal on olnud probleeme saastumisega,“ ütles Metspalu.

Kahe kuu jooksul õnnestus sekveneerida juustest leitud DNAst ligi 80 protsenti genoomist, see on sama suurusjärk, mida tänapäeva teadus suudab ka praegu elavate inimeste genoomi analüüsimisel.

Tõestamaks, et saastumist pole, võrreldi genoomi tänapäeva Euroopas elevate inimeste DNAga, et olla kindel, et iidseks peetud DNAs ei ole vaid tänapäeva eurooplastele ainuomaseid genoomipiirkondi. Sekveneerimistööd korrati 20 korda.

Kust nad tulid?

Kui asja ehtsuses võis kindel olla, siis tulid mängu eesti teadlased.

„Meie küsimus oli: kas see mees oli tulnud Ameerikast või Siberist,“ ütles Metspalu. Lisaks temale osalesid selles töös veel Tartu Ülikooli professor Richard Villems, evolutsioonilise bioloogia vanemteadur Ene Metspalu, praegu Cambridge’i ülikoolis professoriametit pidav Toomas Kivisild ja Eesti Biokeskuse külalisteadlane Jakuutiast Sardana Fedorova.

Võrreldes Siberi põlisrahvaste ja tänapäeva Ameerika populatsioonide geeniandmeid ilmnes, et 4000. aasta eest Gröönimaal elanud mehel oli kõige enam kattuvust Siberis elavate tšuktšide ja korjakkidega.

Seega võib selgelt öelda, et see kultuur oli Gröönimaale Disco lahe äärde jõudnud Siberist,“ ütles Metspalu. Tänapäeva Gröönimaa asukatega pole toonastel inimestel otsest  sugulust, saar on asustatud kahe eri lainena.

Metspalu sõnul võiks vana-DNA vallas järgmiseks suureks väljakutseks olla mõne iidse genoomi kaardistamine leiu põhjal, millel pole olnud nii head riknemise eest kaitsvat külmkappi nagu Gröönimaa juuksetutil igikelts.

Loe ka: Eesti teadlased tõid selgust Gröönimaa asustamise loosse

• Tweet