Inimene oli kunagi ohustatud liik

Siim Sepp Skype: siim.sepp@ut.ee

Loe kommentaare (0) Samal teemal (1)

Pisut enam kui miljon aastat tagasi, kui inimese esivanemad levisid Aafrikast Euroopasse ja Aasiasse, olid inimesed uue uurimuse kohaselt hävimisohus liik.

Utah’ ülikooli teadlased arvutasid välja, et 1,2 miljonit aastat tagasi oli maailmas tõenäoliselt kokku vaid 18 500 paljunemisvõimelist inimest (kindlasti mitte rohkem kui 26 000). Seetõttu oli tol ajal tegemist tõsises hävimisohus liigiga, nagu tänapäeval on gorillad, kellest sigimisvõimelisi on umbes 25 000, ja šimapnsid (hinnanguliselt 21 000 sigimisvõimalist isendit), kirjutas Physorg.

Tänapäeva inimeste geneetiline varieeruvus on oluliselt väiksem kui teistel primaatidel, kuigi inimese praegune populatsioon on mitmete suurusjärkude võrra suurem. Teadlased on selle seletamiseks välja pakkunud erinevaid teooriaid, näiteks hiljutised geneetilised pudelikaelad ehk sündmused, mille käigus oluline osa populatsioonist sureb või ei saa järglasi anda.

Üheks selliseks sündmuseks oli Indoneesias asuva Toba vulkaani purskamine 70 000 aastat tagasi, mis põhjustas tuumatalve taolise jahenemise. On arvatud, et selle elas üle vaid 15 000 inimest. Teise teooria kohaselt oli inimesi viimase kahe miljoni aasta sees pidevalt väga vähe, mõnikord ei elanud maailmas üle 10 000 paljunemisvõimalise indiviidi.

Uues uurimuses keskendutakse pigem kogu genoomile, mitte spetsiifilistele geneetilistele liinidele, mida varasemates uurimustes käsitleti. Uut geneetiliste markerite uurimise meetodit kasutades said teadlased uurida mitte ainult tänapäeva inimeste geene, vaid ka meie esivanemate Homo erectus’e (keda peetakse suure tõenäosusega meie otseseks eellaseks), H. Ergaster’i ja arhailiseH. Sapiens’i geene. Teadlased leidsid, et vaid kahes inimese DNA järjestuses on piisavalt informatsiooni inimeste arvukuse määramiseks minevikus.

Lynn Jorde uuris koos kolleegidega genoomi osasid, mis sisaldavad mobiilseid elemente, mida nimetatakse Alu-järjestusteks. Need on umbes 300-aluspaari pikkused DNA-lõigud, mis sisenevad ise juhuslikesse kohtadesse genoomis. Seda ei juhtu kuigi sageli, kuid kui Alu-järjestus on kuhugile genoomis sisenenud, jääb see sinna paljudeks põlvkondadeks.

Neid järjestusi saab kasutada genoomi vanemate osade markeritena. Alu-järjestust sisaldavad piirkonnad on üldiselt muudest genoomi piirkondadest keskmiselt vanemad. Seetõttu on neid piirkondi hiljutistest pudelikaeladest (Nagu Toba) ja rahvaarvu hüppelisest kasvust rohkem mõjutanud iidsete populatsioonidega toimunud sündmused.

Teadlased uurisid mutatsioone DNA-s Alu-markerite läheduses kahe tänapäeva inimese genoomis, mille järjestused on lõpuni teada. Vanemates Alu-järjestusi sisaldavates piirkondades on rohkem mutatsioone, kuna need piirkonnad on kauem olemas olnud. Teadlased hindasid nende genoomiosade vanust nukleotiidide mitmekesisuse põhjal. Seejärel võrreldi nendes piirkondades leitud mitmekesisust genoomi üleüldise mitmekesisusega. Nii saadi hinnata tänapäevaste ja mineviku inimeste geneetilist mitmekesisust ning seega ka populatsioonide suurust.

Selle põhjal järeldati, et meie varaste eellaste geneetiline mitmekesisus oli oluliselt suurem kui tänapäeva inimestel. Samuti järeldati, et umbes miljon aastat tagasi pidi toimuma mingisugune katastroof, mis oli vähemalt sama hävitav kui Toba vulkaanipurse ning mis äärepealt oleks võinud põhjustada inimese kui liigi huku.

Jorde sõnul on meie esivanemate populatsiooni suurus tsükliliselt muutunud. Vahepeal on meid väga palju, ajuti aga on inimesed olnud tõsises hävimisohus. Jorde ja tema uurimisrühma avastustest kirjutatakse põhjalikumalt ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.