18.10.2011 09:22
Järjestati 115-aastaselt surnud naise DNA
Hendrikje van Andel-Schipper
Foto: Wikipedia
Milles peitub pikaealisuse saladus?
Vaid mõned kuud enne oma surma sai hollandlanna Hendrikje
van Andel-Schipperist 2004. aastal 115 aasta vanuselt maailma teadaolevalt
vanim inimene. Vanaproua säilitas vaatamata oma kõrgele eale terava mõistuse
ning oli elupäevade lõpuni hea tervise juures.
Tema puhul ei täheldatud märke Alzheimeri tõvest ega
dementsusest, ka ei esinenud tal muid üle saja aasta vanuseid inimesi tabavaid
tüüpilisi tervisehädasid, näiteks veresoonte lupjumist. 113 aasta vanuselt sai
ta vaimsete võimete testimisel vaatamata väikestele nägemisprobleemidele
paremad tulemused kui enamus 60-75 aastaseid.
Nüüd on Amsterdami Vrije ülikooli teadlased kuus aastat
pärast Andel-Schipperi surma järjestanud tema DNA ning loodavad välja
selgitada, kas teda kaitses vanusega kaasnevate tervisehädade eest pärilik eripära
või hoopis mingid välised tegurid.
Naise aju uuriti vahetult peale surma. Sellest sai
esimene üle saja aasta vanuse inimese aju, mille puhul ei leitud märke
dementsusest ega Alzheimeri tõvest. Seejuures oli Andel-Schipper sündinud enneaegselt
ning arstid ei teadnud, kas ta üldse jääb elama.
Saja aastaselt diagnoositi naisel rinnavähk, mille ravi
saatis edu. Alistuda tuli aga lõpuks maovähile. Tema õed-vennad surid 70ndates
eluaastates ning ema elas 100 aastaseks.
Teadlasterühm esitles tulemusi Kanadas toimunud Ameerika
inimgeneetika ühingu aastakonverentsil. Eeluuringute tulemused näitasid, et
tema geneetilises koodis esineb teatud haruldasi iseärasusi, kuid selgusetu on,
millist rolli need mängisid naise kaitsmisel vananemisega seotud haiguste eest.
Teadlased usuvad, et naise DNA järjestamine on alles esimene
samm mõistmaks, kuidas variatsioonid DNA järjestuses pikaealisust mõjutavad.
Selle täielikuks mõistmiseks on vaja järjestada veel sadade inimeste geene.
Tööd juhtinud Henne Holstege loodab, et Andel-Schipperi
DNA uurimine aitab välja selgitada, mis kaitses naist dementsuse ja veresoonte
lupjumise eest, mis omakorda aitaks kaasa nende haiguste edasisele uurimisele.