Kuidas genoomi-raamatut lugedes paremini depressiooni ravida?

Mõned kuud tagasi leidis meedias kajastamist tõsiasi, et depressiooni aladiagnoosimise tõttu jääb kaks kolmandikku abivajajaist ravita. Mis aga veelgi hullem – ka ravi saanutest paraneb esimesel korral vaid umbes 60 protsenti.

Kujutage ette, et olete end juba mitu järjestikkust nädalat tundnud kurvana, tüdinuna, väsinuna. Isegi lemmiktegevused ei paku enam rõõmu ja enam ei mäleta, millal viimati tõelist rahulolu või naudingut tundsite. Lähedaste pealekäimisel otsustate lõpuks psühhiaatri vastuvõtule minna. Arst diagnoosib depressiooni ja kirjutab raviks antidepressandi. Võtate mitu nädalat korralikult tablette, aga ei mingit muutust peale kõrvaltoimete tekkimise. Ikka on elu hall. Järgmisel visiidil tõstab arst ravimi doosi või määrab mõne teist tüüpi antidepressandi. Jääte lootma, et sel korral ravim mõjub...

Kuidas mõõta ravimi mõju?

Kahjuks pole kirjeldatu vaid üksikjuhtum, sellist stsenaariumi kohtab tihti. Eestis kannatab iga kahekümnes elanik depressiooni all, seega puudutavad depressiooni ravi tulemuslikkusega seotud probleemid suurt osa elanikkonnast. Praegune olukord on selline, et arst peab valima mitmetest saadaolevatest antidepressantidest patsiendi jaoks sobivaima katse-eksituse meetodil – kui mõjub on hea, kui ei mõju, tuleb valida järgmine ravim.

Antidepressandi mõju saab aga hinnata alles 3-4 nädalase kasutamise järel ja seetõttu võib efektiivse ravimi leidmiseks kuluv aeg venida väga pikaks. Ideaalne oleks, kui arst saaks juba enne ravi alustamist teha kindlaks, milline antidepressant annaks parima ravitulemuse ja põhjustaks võimalikult vähe kõrvaltoimeid. Selleks oleks vaja mõõdetavaid tunnuseid, mis oleksid seotud antidepressandi mõjuga. Tänaseks neid veel leitud pole. Siiski – lootus pole kustunud!

Geneetika tuleb appi

Juba mõnda aega on aru saadud, et pärilikul infol on oluline osa ravimi toime erinevustes patsientide vahel. Pärilik info on meis kõigis salvestatud DNA kujul. Kui kogu inimese DNA järjestus ära trükkida saaks raamatu, mis oleks nii paks nagu kõik seitse Harry Potteri raamatut üksteise otsa pandult – kuid mitte üks kord, vaid umbes 500 korda järjest. Seda raamatut nimetatakse genoomiks ning seal on vaid nelja erinevat tähte (A, T, C, G) kasutades kirja pandud kõik vajalik inimorganismi toimimiseks.

Näiteks on lehekülgi infoga, mis määrab meie veregrupi, silmade värvi või riski haigestuda erinevatesse pärilikesse haigustesse. Teatud lehekülgedel on kirjas ka see, kuidas meie organism antidepressantidele reageerib.

Kõigil inimestel on selles raamatus kirjas olev tekst 99,9 protsendi ulatuses täpselt samasugune. Ülejäänud imetilluke varieeruv osa (mis küll tegelikult võtaks raamatus enda alla pea 2000 lehekülge) põhjustab selle, et oleme üksteisest niivõrd erinevad.

Varieeruvused tulenevad sellest, et kuskil selles pikas tekstis on mingi täht asendunud teisega, väike jupp teksti on puudu või on teksti lõigukesed hoopis kohta vahetanud. Põhimõtteliselt võib neid ette kujutada trükivigadena. Selliseid varieeruvaid kohti nimetatakse geneetilisteks markeriteks ja neid võib leida üle kogu genoomi-raamatu, kaasaarvatud lehekülgedelt, millel olev info vastutab antidepressantide toime kujunemise eest. See ongi üheks põhjuseks, miks patsiendid samale ravimile niivõrd erinevalt reageerivad.

Kuidas leida informatiivseid geneetilisi markereid?

Täna ei ole veel teada, kuidas täpselt antidepressandid oma toimet avaldavad, seetõttu ei ole ka selge, milliseid lehekülgi sellest paksust raamatust me peaks ravile allunud ja mitte allunud patsientide vahel võrdlema. Õnneks on selles paksus raamatus kaardistatud väga palju neid kohti, mis on indiviiditi varieeruvad. See tähendab, et nende geneetiliste markerite määramiseks ei ole vaja kogu raamatut läbi lugeda, peab vaatama ainult teatud kohti teatud lehekülgedelt.

Praeguseks on olemas tehnoloogiad, mille abil saab määrata korraga sadu tuhandeid varieeruvaid positsioone genoomis. Seejärel on teadlaste ülesandeks leida nendest sadadest tuhandetest geneetilistest markeritest üles need, mis eristavad ravile allunud patsiente neist, kellele antidepressant ei mõjunud. Selleks kasutatakse töömahukaid statistilisi analüüse.

Kas geneetiline info muudab ravi tõhusamaks?

Kui leitakse markerid, mille järgi on võimalik ennustada teatud tüüpi antidepressandi mõju konkreetsele patsiendile, saaks välja töötada geenitesti. Selle abil oleks võimalik juba enne ravi alustamist leida igale patsiendile just talle kõige paremini sobiv ravim. See aitaks vältida praegu levinud katse-eksituse meetodit ja võiks realiseeruda järgmine stsenaarium:

Kujutage ette, et olete end juba mitu järjestikkust nädalat tundnud kurvana, tüdinuna, väsinuna. Isegi lemmiktegevused ei paku enam rõõmu ja hästi enam ei mäletagi, millal viimati tõelist rahulolu või naudingut tundsite. Lähedaste pealekäimisel otsustate lõpuks psühhiaatri vastuvõtule minna.

Arst diagnoosib depressiooni ja võtab vereproovi, et teha geenitest, mille alusel saab ta teile määrata kõige efektiivsema ravimi ja õige ravimi doosi. Võtate korralikult tablette ja tasapisi hakkab elu jälle värvilisemaks muutuma. Loodan, et saan oma teadustööga anda panuse jõudmaks selleni, et patsiendi geneetilise informatsiooni kasutamine muudaks depressiooni ravi praegusega võrreldes efektiivsemaks ja kiiremaks.

Anu Tammiste on Tartu Ülikooli biotehnolooga doktorant. Artikli kirjutas ta Tartu Ülikooli korraldatud doktorantide populaarteaduslike artiklite konkursi tarbeks. Seda võistlust aitasid korraldada Haridus- ja teadusministeerium ja sihtasutus Archimedes.

• Tweet