07.10.2011 13:05
Munarakud annavad lootust sobivate tüvirakkude tootmiseks
Paljude haiguste ravimisel pannakse suuri lootusi tüvirakkudele. Need on eristumata rakud, millest on võimalik luua kudesid ning elundeid.
Praegu käivad Inglismaal Euroopa esimesed embrüonaalsetel tüvirakkudel põhineva ravi kliinilised katsetused, kus loodetakse aidata nägemiskaotusega inimesi. Raviks kasutatakse siiski kehale võõraid rakke ning inimese immuunsust surutakse äratõukereaktsiooni vältimiseks ravimitega alla.
Täiskasvanud inimese keha rakkude muutmine kõikvõimsateks tüvirakkudeks on seetõttu üks meditsiini suurimaid unistusi.
New Yorgi rakubioloogid kasutasid keharakkude muundamiseks munarakkude abi.
Munarakust tuuma välja võtmine ja selle asendamine keharaku tuumaga on kloonimistehnika, mille abil tuli 15 aastat tagasi ilmale kuulus lammas Dolly. Sarnast meetodit on üritatud kasutada ka inimahvide ja inimese puhul, kuid primaatide rakkude puhul see ei tööta.
Embrüo areng peatub pärast tuuma siirdumist umbes kolmandal päeval – kuue kuni kaheksa raku staadiumis. See aga on liiga varane arengujärk, millest ei piisa tüvirakkude tootmiseks.
New Yorgis asuva tüvirakkude uurimise sihtasutuse teadlane Dieter Egli kasutas munarakke, mille annetasid spetsiaalselt uurimuse tarbeks noored terved naised.
Uurija eemaldas munaraku tuuma ja asendas selle naharaku omaga. Seejärel pani ta saadud raku jagunema. Rakk pooldus paar korda ning suri.
Egli pani tähele, et areng peatus sel ajal, kui embrüos pidi algama geenide avaldumine. Naharakust pärinev DNA oli märgistatud ning seetõttu oli näha, et munarakku paigutatud võõras tuum ei suutnud sisse lülitada ühtegi oma geeni.
Seejärel ühendas teadlane doonori naharaku tuuma ning terve munaraku. Selline kahe tuumaga rakk hakkas arenema. 63 katsega suutis Egli luua 13 blastotsüsti – umbes sajast rakust koosnevat kera, mis tekib loote arengu 5. päeva paiku. Hoolimata lisakromosoomidest olid neil rakkudel olemas looteliste tüvirakkude omadused.
Siiski võib ebanormaalne kromosoomide arv põhjustada tõsiseid arenguhäireid ning sarnast meetodit ei saa veel looteliste tüvirakkude tootmiseks kasutada.
Inimese rakutuuma siirdamise puhul on seega mängus faktorid, mida bioloogia veel ei tunne. Seetõttu jäävad kloonimistehnikate tulemused kehvaks.
Paljud bioloogid kritiseerivad munarakkude sellist kasutamist, sest see tekitab eetilisi ja seaduslikke probleeme.
Egli plaanib tuumasiirdamise mehhanismi siiski uurida. Kõigepealt soovib ta proovida, kas mingist muust koest pärineva täiskasvanu raku kasutamine – olgu selleks kasvõi vereloome tüvirakk, võiks meetodit parandada.
Uurimus ilmus ajakirjas Nature.