Geenid mõjutavad kunstliku viljastamise edukust

Kunstlik viljastamine on hetkel lastetute paaride jaoks tõhusaim moodus lapsi saada. Kuid sellegi puhul jääb rasedaks vaid umbes kolmandik protseduuri läbinud naistest.

Siin mängivad olulist rolli geneetilised eripärad, mida Signe Altmäe hiljuti Tartu Ülikoolis doktorikraadi saamiseks esitatud uurimistöös vaatles.

Viljatusest hakatakse rääkima, kui paaril pole õnnestunud ühe aasta jooksul saavutada rasedust. Viljatus on probleemiks rohkem kui kümnendikule reproduktiivses eas paaridest.

Viljatuse põhjuseks võivad olla nii mehe seemnerakkude kehv kvaliteet kui naise mitmesugused haigused, või hormonaalsed või autoimmunoloogilised probleemid. Kuid vahel jääb lastetuse põhjus sootuks selgusetuks.

„Siin mängib rolli tohtu konsortsium geene,“ ütles Altmäe.

Teda huvitas oma uurimuses, kuidas geenid, mis reguleerivad munasarjades östrogeeni tootmist, mõjutavad seda, kui edukas on kehaväline viljastamine.

Tavaliselt eraldub munasarjadest menstruatsioonitsükli jooksul üks küps munarakk. Kuni küpsemiseni on munarakud peidus folliikulites – ümarates põites, milles lisaks munarakule on veel erinevaid hormoone ja muid faktoreid tootvate rakkude kihid. Sünnihetkel on tulevasel naise ihus miljon kuni kaks miljonit folliikulit. Puberteedieaks on neid alles 300 000-400 000. Naise elu viljakate aastate jooksul küpseb umbes 400 munarakku, mis vabanevad munasarjades folliikulist ning liiguvad emakasse.

Kuid kunstliku viljastamise puhul kiirendatakse hormoonide abil folliikulite arengut, et lühikese ajaga saada kümmekond viljastamisvalmis munarakku. Kui need olemas, siis munarakud viljastatakse ning siirdatakse paari päeva möödudes emakasse.

Kuid osal naistel ei anna selline hormoonidega stimuleerimine midagi ning küpsete munarakkude tootmine ei kiirene. Samas on võimalik ka vastupidine – manustatud hormoonide toimel läheb folliikulite areng üliaktiivseks, see aga võib seada ohtu naise elu. Altmäe keskenduski oma töös nendele geenidele, mis omavad rolli hormonaalse stimulatsiooni vastuses. „Kogu organismi hormoontasakaalu muutmine ei pruugi olla ohutu. Näiteks on õhus hüpotees, et see hormoonide manustamine võib tulevikus olla üks munasarjavähi põhjuseid,“ ütles Altmäe.

Tema sõnul võiks kogu selle protsessi täpsemate geneetiliste regulatsioonide tundmaõppimine viia selleni, et juba vereproovi alusel on võimalik teada saada, kui suuri hormoonikoguseid on tarvis rakendada ning lõpuks sedagi, kas selline stimuleerimine üldse mingit efekti annab.

„Paljud naised teevad neid hormoonprotseduure läbi mitmeid kordi ning üksikute naiste munasarjad ei reageeri sellisele stimuleerimisele üldse. Isegi see kui inimene saab teada, mis on tema viljatuse põhjus võib see olla tema jaoks oluline teave, kuigi probleemi puhul abi anda ei saa,“ ütles ta.

Signe Altmäe doktoritööd saab lugeda siit .

• Tweet