Eesti õpilaste ökoloogiline jalajälg: tallinlased on klass omaette

Rohkelt lennureise, palju autosõite ja poodlemist – Tallinnas ja selle lähiümbruses elavate gümnaasiumiõpilaste ökoloogiline jalajälg on oluliselt suurem muude Eesti piirkondade noorte omast.

Homme viimast gümnaasiumiklassi alustavate noorte ökoloogilise jalajälje uurimiseks kasutasid Tartu Ülikooli inimgeograafid Eestis väljatöötatud kalkulaatorit.

Age Poom kaitses õpilaste kalkulaatoritestide tulemusi analüüsides magistrikraadi ning möönab, et tallinlaste nii suur erinevus ülejäänud Eestist tuli talle endalegi üllatusena.

Ta teadis, et statistika järgi on Eestis kõrgeimad sissetulekud Tallinnas ja Harjumaal. Nüüd tuleb välja, et pealinna noored on muu Eesti noortega võrreldes ka suurimad keskkonnakurnajad.

Eesti keskmise gümnasisti ökoloogiline jalajälg on 3,2 globaalset hektarit.

Tallinna õpilaste jalajälg on 4,4 globaalset hektarit, maavaldade koolides õppijate  sama näitaja 2,5.

Ehk kui Tallinna noorte tarbimiskäitumist järgiks terve maailm, vajaksime 2,5 maakera. Maaõpilaste tarbimistaseme puhul saaks hakkama vähem kui pooleteisega.

Jõukad lendavad

Eriti selgelt joonistub vahe välja lennureiside puhul: jõukamatest peredest pärit noored käivad lennureisidel madalaima sissetulekuga peredest pärit noortega võrreldes tervelt 24 korda rohkem,

Näiteks madalaima sissetulekutasemega peredest (alla 4000 krooni inimese kohta kuus) oli kord aastas lennukiga sõitnud 12 protsenti noortest.

Kõrgeima sissetulekuga (üle 16 000 krooni inimese kohta kuus) peredes elavatest õpilasest oli vähemalt korra aastas lennanud 66 protsenti.

“Selge on, et 17-aastased ei käi komandeeringutes ja tööreisidel, need on perega koos tehtud puhkusereisid,” ütles Poom

Gümnaasiumiõpilased valis Poom uurimisobjektiks seetõttu, et nende tarbimisharjumused on hetkel veel sõltuvad vanemate rahakotist, samas peaks neil juba olema kujunenud vastutustunne ning võime mõelda selle üle, milline mõju on nende tegudel ümbritsevale keskkonnale.

Sissetulek mõjutab

Uuringus osales 408 õpilast juhuslikult valitud 30st Eesti koolist keskmise vanusega 17 aastat. Ajal, kui Poom küsitlusi koolides läbi viis, oli majanduskriis just Eestit tabanud.

Pere sissetulek on üks peamisi ökoloogilist jalajälge mõjutavaid tegureid. Kõrgeima sissetulekuga peredest pärit noorte ökoloogiline jalajälg on madalaima sissetulekutasemega perede noorte omast ligi 2,2 korda suurem. Siiski ei kasva jalajälg sissetulekutega võrdses tempos.

Poomi tööst tuleb välja üks paradoks. Uuemad majad, mis on ehitatud soojapidavamaks, peaks justkui viitama sellele, et nendes elavate perede majapidamise kütmisele tehtavad kulud on väiksemad.

Jalajälge arvutades tuli arvesse ka põrandapind inimese kohta ning uuemate majade elanikel on inimese kohta kasutada rohkem ruumi, mis nullib sisuliselt majade väiksema energiatarbe. Ehk siis uuemate majade elanikud kulutavad ruutmeetri kütmiseks vähem, aga samas on nende kasutuses rohkem ruutmeetreid.

Kolmandik kodule

Kõige suurema ökoloogilise jalajälje jätab koduse majapidamisega seotud keskkonnakasutus, eriti küte ja elekter, mis kogupildist võtavad enda alla ligi 30 protsenti.

35 protsenti on seotud kaupade ja teenuste tarbimisega.

Keskmise gümnasisti transpordikasutuses on esikohal lendamisega seotud keskkonnakasutus (6 protsenti), sellele järgnevad autosõidud (5 protsenti). Ühistranspordi osaks jääb vaid kaks protsenti kogu ökoloogilisest jalajäljest.

Ainsana ei olnud eri piirkondade õpilaste puhul mingit vahet toitumises. Poomi sõnul on kalkulaatori metoodikas puudusi: näiteks ei ole võimalik teha vahet sellel, kas ostetakse pakendatud või pakendamata toidukaupa.

Üldpilt palju mustem

Eesti tervikpilti arvestades on gümnaasiumiõpilaste ökoloogiline jalajälg üsna tagasihoidlik. Kõige rohkem kurnavad keskkonda tööealised inimesed, pensionäride keskkonnakasutus on mõnevõrra tagasihoidlikum, neist omakorda jäävad maha õpilased.

2006. aasta ülemaailmne uuring leidis, et keskmise Eesti elaniku jalajälg on 6,4 globaalset hektarit, ehk kui kogu maailm kasutaks keskkonnavarasid samamoodi nagu meie Eestis, läheks inimkonnal tarvis kolme maakera. Eesti on enim keskkonnavarusid kasutavate riikide esikümnes põlevkivielektri tõttu.

Age Poomi magistritööd saab lugeda siit.

• Tweet