03.03.2009 15:41
Eesti tudengisatelliidist saab soomlaste päikesepurje katselava
Eesti tudengisatelliidi ehitajatel võib avaneda võimalus olla osalised
töös, mis edu korral toob kaasa tõsise pöörde selles, kuidas tuleviku
kosmoseaparaadid päikesesüsteemis ringi liiguvad.
Nimelt on Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli tudengisatelliidi
projekt saanud Soomest tellimuse katsetada seal väljatöötatud ainulaadse
päikesepurje osa.
2004. aastal Kumpula kosmosekeskuses Pekka Janhuneni poolt välja pakutud
kontseptsiooni on Soome meteoroloogiainstituudis viie aasta jooksul tõsiselt
arendatud ning soomlased lubavad, et puri võib nii kosmoseuuringutes kui
kosmoses liikumises üldse kaasa tuua revolutsiooni.
Puri võimaldab kosmoseaparaate liigutada päikesetuule abil, seetõttu ei
vaja sellega varustatud kosmosesõidukid kütust. Päikesetuul on Päikesest lähtuv
laetud osakeste voog, mis põhjustab näiteks virmalisi ja magnettorme.
Mullu kevadel Soome meteoroloogiainstituudi poolt välja antud pressiteates
ütles Pekka Janhunen, et kuivõrd suuri tehnilisi probleeme purje rakendamisel
pole ilmnenud, siis on kavandamisel esimene testmissioon.
Tartu Ülikooli kosmose- ja militaartehnoloogia töörühma optilise
metroloogia dotsent Mart Noorma, tudengisatelliidi projekti nõustaja sõnul sai
satelliidiprojekti algul saadetud Soomes koostööettepanekud, millele Pekka
Janhunen reageeris.
Nüüd ongi käivitunud koostöö, mille lõpptulemuseks peaks olema purjes
kasutatava üliõhukese juhtmekiu katsetamine kosmoses kaaluta oleku tingimusis.
Põhiküsimus on, kuidas suudab kerimissüsteem juhtmekiu avakosmoses lahti
kerida.
Kerimissüsteemi ehitusega tegeleb Saksa kosmoseagentuur. Inimese
juuksekarvast poole õhemate, umbes 20 mikronise läbimõõduga juhtmekiudude
valmistamiseks on Helsingi ülikooli materjaliteadlased välja töötanud meetodi,
kuidas kiude ultrahelikeevituse abil ühendada.
Kui tudengisatelliidilt tehtavas katses on kiul pikkust vaid 10 meetrit,
siis pärispurje puhul oleks kiududel pikkust 20 kilomeetrit, neid oleks ühe
purje puhul kasutuses 50-100 ning purje pindalaks kujuneks 100 ruutkilomeetrit.
Võrdluseks Tallinna linna administratiiv-piires oleva maa-ala pindala on 159
ruutkilomeetrit.
Kosmosesõiduki pardal on päikesepatareidel töötav elektronkahur, mis
tekitab juhtmekiududes mõnesaja vatise võimsusega positiivse laenguga
elektrivälja. Päikesetuule positiivsed ioonid panevad seejärel aparaadi
liikuma. Täpsema pildi saamiseks vaata animatsiooni: www.electric-sailing.com/Esail-anim1/
See, kuidas kosmoses tehtud katse edukust mõõta, tuleb Eesti
projektiosalistel välja mõelda. Vaja on mõõta kerimissüsteemi pöörlemiskiirust,
lisaks on Noorma sõnul kavas satelliidi pardale paigutada kaamera, mis teeks
katse tulemusest pilte ja läkitaks neid Maale.
Hetkel on Noorma sõnul küsimus, kuidas lahendada kerimisseadme energiatarbe
probleem, see on praegu 2-vatise võimsusega satelliidi kohta veel liiga suur.
„Kui katse peaks õnnestuma, siis on soomlastel võimalik taotleda Euroopa
kosmoseagentuurilt rahastamist ka suuremahulise projekti tarbeks, kus
katsetataks tervet purje,“ märkis Noorma.
Praegused võimalused planeetidevahelises ruumis liikumiseks on väga
aeglased. Päikesepuri toob alla kosmoses tehtavate tööde hinna ning võib muuta
võimalikuks näiteks suurte päikeseenergiat tootvate pidevalt päikesevalguses
asetsevate satelliitide ehitamise, mis tarniksid Maale elektrit Maale
mikrolainete abil. See aga taandaks päikeseenergia suurima probleemi – öösel
maapealsetes oludes päikeseenergiat toota ei saa, on Janhunen välja pakkunud.
Noorma sõnul ei sobi päikesepuri kosmoses inimeste transpordiks, ent
kohtades, kus on vaja odavat veoteenust on see väga sobilik. Näiteks lend
Plutoni võiks aega võtta vähem kui viis aastat.