Fukushima saastehulk läheneb Tšernobõli omale

Fukushima tuumajaamast atmosfääri sattunud radioaktiivse joodi ja tseesiumi hulk on küündimas samale tasemele Tšernobõli avarii omaga.

Austria teadlased kasutasid ülemaailmset radiatsioonimõõtmise võrgustikku, mis on loodud tuumakatsetuste avastamiseks. Nad leidsid, et Fukushima reaktoritest väljunud radioaktiivse jood-131 päevakogus on umbes 73 protsenti sellest, mis paiskus välja 1986. aasta Tšernobõli avarii ühe päeva jooksul. Tseesium-137 päevakogused on umbes 60 protsenti Tšernobõli avarii päevakogustest, kirjutas New Scientist.

Fukushima ja Tšernobõli tuumaõnnetuste erinevus on selles, et Tšernobõli reaktori plahvatuse käigus ning sellele järgnenud päevadepikkuses tulekahjus lendus suitsuna atmosfääri väga palju erinevaid radioaktiivseid aineid.

Fukushima Daiichi jaama reaktorite kahjustada saanud kütusevarrastest on lekkinud ainult kergeid isotoope - radioaktiivset joodi ja tseesiumit. Sellegipoolest kujutab Fukushima radioaktiivne saaste ümbruskonna inimeste tervisele tõsist ohtu.

Tuumakatsete ja –õnnetuste avastamiseks loodud ülemaailmne õhuseire võrgustik CTBT jälgib rohkem kui kümne radioaktiivse isotoobi sisaldust õhus ning kõrvutab neid õhurõhkkondade liikumise andmetega, mis võimaldab kindlaks teha, kust radioaktiivsus pärineb ja kui suur on saaste hulk.

Austria meteoroloogia ja geodünaamika instituudi teadlase Gerhard Wotawa sõnul on Fukushimast lekkinud radionukleiidide hulk olnud seni teadmata, kuid võrgustiku õhuproovide põhjal on võimalik ühtteist öelda.

Tuul ookeanile

Tuumakriisi kahel esimesel päeval kandis tuul radioaktiivset saastet Vaiksele ookeanile ja USA lääneranniku suunas. Kolmandal päeval puhus edelatuul Jaapani Takasaki mõõtmisjaama suunas, seejärel pööras tuul taas itta. Neil päevil tuli Fukushimast päevas radioaktiivse joodina 1,2 kuni 1,3 korda 10 astmes 17 bekerelli kiirgust.

Nii USAs Sacramentos kui Takasaki mõõtmisjaama andmeil oli neil päevadel radioaktiivse joodi kogused päevade lõikes samad. Kuivõrd kahe jaama mõõtmisandmed klapivad, siis võib olla kindel, et andmed on õiged, ütles Wotawa.

Mõõtmisandmed Alaskast, Hawaiilt ja Kanadast Montrealist viitavad, et radioaktiivsuse pihkumine atmosfääri on jätkunud.

Tšernobõli tuumajaama kümnepäevase tulekahju ajal paiskus välja radioaktiivse joodina 1,76 korda 10 astmes 18 bekerelli kiirgust. Päevade peale jagatuna on kogused Tšernobõli puhul vaid poole suuremad kui Fukushimas. Jaapani avarii puhul pole teada, kaua radioaktiivsete isotoopide leke atmosfääri veel jätkub.

Wotawa sõnul on tseesium-137 päevakogused olnud umbes 70 protsenti Tšernobõli õnnetuse ajal päevas välja paiskunud radioaktiivsuse kogustest.

“See pole üllatav,” ütles Wotawa. “Kui tuumkütuse vardad on saanud kahjustada, siis pole põhjust, miks kerged radioaktiivsed isotoobid ei peaks välja pääsema.”

Fukushima tuumajaama reaktorites on kokku 1760 tonni tuumkütust, nii kasutatavat kui juba reaktoris läbikäinut. Pole teada, kui palju tuumkütust on saanud kahjustada. Tšernobõli reaktoris oli tuumkütust vaid 180 tonni.

Wotawa sõnul on Jaapanis pinnases, taimedes ja vees mõõdetud suhteliselt tagasihoidlikud radioaktiivsuse tasemed võrgustiku mõõtmisandmetega kooskõlas, sest suure osa saastest puhus tuul kohe ookeanile. Teisel pool ookeani Sacramentos mõõdetud kogused on olnud aga äärmiselt väikesed. CTBT mõõtejaamad on võimelised avaldama ka üliväikesi radiatsioonikõikumisi.

Tervisekahju tuleb joodist ja tseesiumist

Tšernobõli tuumasaaste oli palju suurem ning selles leidus palju rohkem erinevaid radioaktiivseid elemente, kuid inimeste tervisele põhjustavad suurimat kahju just radioaktiivne jood ja tseesium, ütles ÜRO juures töötanud Tšernobõli katastroofi inimkahjusid hinnanud komisjoni sekretär Malcolm Crick.

Inimkeha võimeline nii joodi kui tseesiumit kergesti omastama. “Kogu sissehingatud jood ja tseesium satub vereringesse,” ütles WHO Euroopa esinduse endine radiatsioonikatse ülem, kes samuti on Tšernobõli tagajärgi uurinud.

Radioaktiivne jood ladestub kilpnäärmesse ja laguneb seal. Joodi poolestusaeg on kaheksa päeva. Tseesium satub lihastesse, selle isotoobi poolestusaeg on 30 aastat. Poole kehasse sattunud tseesiumikoguse kehast väljumisele kulub kümme päeva kuni kolm kuud.

Kehas kahjustavad radioaktiivsed isotoobid pärilikkusainet DNAd. Radioaktiivse joodiga kokkupuutunud lastel võib hiljem tekkida kilpnäärmevähk, selle esinemissagedus on tõusnud Tšernobõli õnnetuse saastega otseselt kokku puutunud Ukraina, Valgevene ja Venemaa piirkondades.

Pika poolestusajaga tseesium jääb aga loodusse ringlema. Teadlased ei ole päris ühel meelel selles osas, kui suurt kahju on Tšernobõli õnnetusest pärit madalad tseesiumidoosid põhjustanud. Osa on seda meelt, et Euroopas võib veel tulla tuhandeid uusi vähijuhte Tšernobõli radioaktiivse saaste tõttu.

• Tweet