05.12.2007 11:31
Kuhu jääb geotermiline energia?
Maailma võimsaim
energiaallikas asub vaid mõne kilomeetri kaugusel meist kõigist – Maa sees.
Geotermiline energiat, mis hangib soojust Maa sisemusest, on nii palju, et
inimkond võiks seda piiramatult kulutada.
Raskus seisneb
selleni jõudmises. Praegu täidab geotermiline energia vaid pool protsenti kogu
maailma energiavajadusest, kirjutas LiveScience.
Enamik
tegutsevaid geotermilisi elektrijaamu asuvad vulkaaniliselt aktiivsetes
piirkondades, nagu näiteks Islandil, kus maakoore ülaosa on õhuke. „Tavapärane
geotermilise energia varumise metoodika töötab vaid vähestes paikades, sest
kõikjal ei ole geoloogilised olud sobivad,” selgitas ettevõtte Mil-Tech UK LTD
geofüüsik Roy Baria.
Baria uurib koos
kolleegidega aga tavapäratuid kohti, kus soojus on peidetud sügavale maapõue
ning soojust edasi kandval veel ei ole ruumi voolata. Sellised geoloogilised
projektid võivad ebaõnnestuda: üks Šveitsi projekt katkestati sel aastal, sest
see tekitas maavärinaid.
Tüüpiline geotermiline
jaam püüab kinni maa seest eralduvat auru, mille abil aetakse ringi turbiine ja
toodetakse elektrit. Esimene selline jaam avati 1904. aastal Itaalias ja see
töötab tänapäevani.
Kuigi
geotermilist energiat peetakse roheliseks tehnoloogiaks, kaasnevad ka sellega
siiski keskkonnamõjud. Kui veeaurule avatakse võimalus maapinnale pääseda
(mitte ei püüta seda looduslikest avadest), pääsevad välja ka muud gaasid, nagu
näiteks süsinikdioksiid. Kilovatt-tunni elektri kohta vabastatav
süsinikdioksiidi hulk on aga vaid mõni protsent söe põletamisel vabanevast.
Island on
geotermilise energia jaoks ideaalne koht, sest tegemist on vulkaaniliselt
aktiivse piirkonnaga, kus puuduvad fossiilsete kütuste varud. Kogu Islandi
elektrienergiast annab maaenergia pea neljandiku, jääksoojust kasutatakse
kasvuhoonete ja majade kütmiseks.
Islandlased
tahavad maapõuest kätte saada aga veel rohkem energiat. Islandi
süvapuurimisprojekti (Iceland Deep Drilling Project, IDDP) käigus loodetakse
geotermiliste jõujaamade tootlust kaks korda suurendada. Selleks on vaja
kaevuda kuumemasse kivisse kui kunagi varem.
Tüüpiline
geotermiline jaam kasutab veeauru, mis tõuseb maa-alustest lõhedest, kus
temperatuur on umbes 200 kraadi. Kindlas kohas 5 kilomeetri sügavusele puurides
tahab IDDP jõuda umbes 450-kraadiste temperatuurideni. Sellise kuumuse ja rõhu
käes kannab vesi kümme korda rohkem energiat kui tavapärase auruna.
Väljakutseks on
nii sügavale puurimine. Vedelik saab voolata vaid seal, kus kivid on lõhenenud,
seega on IDDP valinud seismiliselt aktiivsed piirkonnad.
Muudes paikades
nagu Austraalias, Jaapanis või USAs tekitavad geoinsenerid ise väikseid
maavärinaid, et muuta kuum kuiv kivim geotermilisele energiale vastuvõtlikuks.
"Järgmiseks sammuks on kunstlikud või võimendatud geotermaalsed
süsteemid,” ütles Baria.
Selliste
projektide jaoks on vaja mõne kilomeetri sügavusele puurida ning auku kõrge
rõhu all vett pumbata. See tekitab väikese maavärina, mis lõhestab kive ning
teeb veele ruumi voolata. Seejärel kaevatakse teine kaev, et keevat vett
maapinnale juhtida.
Baria sõnul ei
ole lõhestamise protsessi käigus tekkiv maavärin märgatav. „See on pisiasi,”
ütles ta. „Seda võib küll veidi tajuda, kuid hoonetele ohtu ei ole”
Siiski tekitas
kõrge rõhu all vee pumpamine Šveitsis Baselis möödunud detsembris neli
maavärinat, mis Richteri skaalal jäid 3,1 ja 3,4 magnituudi vahele.
"Seal poleks
sellist projekti üldse tohtinud teha,” ütles Baria, sest sealkandis on varemgi
maavärinaid esinenud, muuhulgas ka 1356. aastal toimunud maavärin, mis linna
täielikult hävitas. „Me isegi ütlesime neile, et see pole hea koht.” Kohalikud
võimud on Baseli projekti külmutanud kuni edasiste uuringutulemuste
selgumiseni.
Õigesti valitud
kohas aga ei peaks maavärinad olema probleemiks. Kõige parem oleks puurida
tardkivimitesse, mida leidub 70 protsendi maismaa pinna all. Eestis on aga
paraku pea kõikjal settekivimid, mistõttu sellise meetodi rakendamine on meil
suhteliselt lootusetu. Näiteks USAs on aga geotermilise energia potentsiaal
väga suur.
Suurimaks
takistuseks on vähemalt viie kilomeetri sügavusele puurimise kõrge hind. Baria
väitel on keskmise geotermilise elektrijaama hinnaks umbes 300 miljonit krooni
ning see peab vastu 20-30 aastat. On kahtlane, kas USA on keskkonnasõbraliku
energia nimel nii suurteks investeeringuteks valmis. Islandlastel on lihtsam,
sest nemad näevad sulavaid liustikke oma silmaga ning saavad paremini aru,
millega me riskime.