Kuhu tasub Eestis tuulikuid püstitada?

Eesti võiks sada protsenti elektrit toota tuulest, ütleb Tartu Ülikooli inimgeograafia vanemteadur Ain Kull. Ta on üks Eesti tuuleatlase koostajatest ja tuulest siin maal puudust pole.

Kuid… ainult tuulest elektrit püüdev Eesti on võimalik siiski vaid teoreetiliselt, lisab ta. Tehniliselt pole mingit võimalust, et Eesti suudaks kogu vajamineva elektri tuulikute abil toota.

Sest kohe tekib küsimus: kust saada elektrit siis, kui tuul vaibub.

Tänapäevane tuulik saab hakata tööle, kui tuulel on kiirust 3-4 meetrit sekundis, maismaatuulikud lülituvad välja, kui tuule kiirus ületab 20 meetrit sekundist. Avameretuulikud suudavad aga taluda isegi tõsisemat tormi – tuult kiirusega 25-32 meetrit sekundis. Täisvõimsusega toodab tuulik elektrit, kui tuul puhub kiirusega 13-14 m/s.

Kulli sõnul on Eesti hoolimata väiksusest siiski piisavalt suur, et eri piirkondade eri ilm võimaldaks tuule mõjusid elektri tootmises mõnevõrra tasakaalustada.

„Kui Edela-Eestis on üks ilm, siis Kirde-Eestis võib olla hoopis teistsugune,“ ütles Kull. Seega absoluutset tuulevaikust või seda, et kõik tuulikud tormi tõttu tuleb seisma jätta juhtub Eestis vaid paaril päeval aastas.

Kuid tuuletugevus kõigub ning nii ei suuda tuulikud üksi tagada seda, et Eestile piisav hulk elektrit pidevalt olemas oleks. Lisaks ei peaks võrgud vastu kõikumistele, sest tuulikute poolt toodetud elektrivõimsus on otseselt sõltuv tuulest.

Tuulepark suvilalinna

Buumiaastail kavandasid Eestisse ärimehed tuuleparke, mille võimsus tublisti ületas Eesti võrkude vastuvõtuvõime.

Kulli sõnul peitub siin kapitaalne viga. Võrku liitumistaotlused tuli vastu võtta ja nii läksid kaubaks ka tuulepargiprojektide liitumistaotlused kohtades, kuhu tuulikuid kindlasti püstitada ei saa. „Mere äärde tihedalt asustatud suvilapiirkonda ei ole võimalik tuuleparke ehitada,“ ütles ta. „Aga liitumisvõimalusi nendesse kohtadesse müüdi.“

Tuuleatlase koostamisel tuli selgelt ilmsiks, et Eesti sisemaale suuri tuuleparke rajada pole võimalik. Eestis on hajaasustus ning pole võimalik leida selliseid suuri lagedaid kohti, mis oleks asustusest piisavalt kaugel. „Rusikareegel on, et tuuliku ja elumaja vahel peab olema vähemalt pool kilomeetrit.“

Lisaks jagub keskmaale tuult umbes kuus korda vähem kui rannikualadele.

Suurte tuuleparkide jaoks sobilikke kohti on Eestis üsna napilt. „Pigem on Eestis sobiv suurus väike park, milles 3-8 tuulikut,“ ütles Kull.

Aga tuulepark Peipsi järve? Ka see kuulub pigem ulmevaldkonda. Peipsil puudub mereühendus ning tuulepargi ehitamiseks vajalikud ujuvkraanad tuleb maismaad pidi kohale vedada kaldal kokku monteerida ja pärast töö lõppu uuesti lahti võtta. Kui tuulikud vajavad hooldust, siis kordub sama protsess taas.

Kuid sellest tehnilisest takistusest tõsisem on Kulli sõnul asjaolu, et Peipsi on madal, ent paksude põhjasetetega veekogu. Tuulikute ehitamisega pöörataks põhjast üles tohutus koguses muda, mis võiks järve elustikule kujuneda tõsiseks ohuks.

Kui ärimehed planeerivad pigem suuri parke, et saavutada mastaabiefekti arvel suuremat tulu, siis Kulli sõnul on hoopis lootusrikkam rajada üksikuid tuulikuid või väikesi parke iga suurema keskuse juurde.

„Tuulik töötab koos biomassil töötava koostootmisjaamaga. Kui tuult on palju ja elektrit nii palju ei tarbita, siis on võimalik tuule abil vett soojendada, et seda siis vajadusel kasutada. Kui tuult üldse pole, siis toodab vajamineva sooja koostootmisjaam,“ ütles ta.

„Eestis peaks taastuvenergia toetuste maksmisel arvesse võtma energia kvaliteeti, ehk seda, kui väheste kõikumistega suudab energiatootja energiat võrku tarnida.“

Selline kombineerimine võimaldaks tema sõnul hoida riigi energiasüsteemi stabiilsena.

• Tweet