Kuidas mõõta Hiina kasvuhoonegaaside emissiooni?

Ulatuslik süsinikdioksiidi kontsentratsiooni mõõtvate jaamade ja satelliitide võrgustik teeks võimalikuks riigi poolt atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside koguse hindamise ka siis, kui vastav riik andmeid ei väljasta ega luba ka inspektoreid riiki.

Kliimakõnelused Kopenhaagenis on lõppenud, kuid kindlasti tuleb neile lisa. Samas on selge, et mingeid kokkuleppeid pole mõtet sõlmidagi, kui pole selge, mis moodi nendest kinnipidamist kontrollima hakatakse, kirjutas Technology Review.

Probleem on eeskätt Hiinas. Hiina on maailma suurim reostaja, kuid pole nõus oma keskkonnavaenulikku majandust reformima. Sel ajal kui teised riigid räägivad süsinikdioksiidi koguse piiramisest, räägib Hiina paremal juhul vaid emissiooni piiramisest sisemajanduse kogutoodangu suhtes. Kiirelt kasvava majanduse tingimustes tähendab see ka edaspidi kiirelt kasvavat süsinikdioksiidi emissiooni.

Ja isegi sellest äärmiselt tagasihoidlikust kokkuleppest kinnipidamist ei taha Hiina kuidagi teistel riikidel kontrollida lasta. Ka Ameerika Ühendriikide president Barack Obama väljendas nukra olukorra suhtes oma frustratsiooni: „Ma ei tea, kuidas on võimalik jõuda rahvusvahelise kokkuleppeni, kui kõik osapooled ei taha jagada teistega informatsiooni, mis võimaldaks hinnata lubadustest kinnipidamist“.

Siiski on olemas tehnilised võimalused hiinlaste tegevuse hindamiseks ka siis, kui Hiina süsinikdioksiidi emissiooni selle tekkekohas monitoorida ei kavatse ega luba seda teha ka teistel.

„Maapealsete jaamade võrgustik ja satelliidid, mis süsinikdioksiidi kontsentratsiooni atmosfääris mõõdaksid, võiksid põhimõtteliselt suuta riigi emissiooni üsna väikse veaga hinnata,“ ütles professor Ronald Prinn Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist. „Süsteem maksaks miljardeid, kuid ilmselt pole sellest pääsu, kui kokkulepitust kinnipidamist tõepoolest kontrollida tahetakse.“

Sellise võrgustiku saaks rajada osaliselt juba olemasolevate jaamade baasil, mis praegu mõõdavad süsinikdioksiidi kontsentratsiooni liiga harva. Hetkel kogutakse paljudes sellistes jaamades andmeid korra nädalas, kuid vaja oleks 20–30 korda päevas. Ainult sellistele andmetele tuginedes on võimalik koostada arvutimudelid, mis arvestavad ka hetke meteoroloogiliste näitajatega, millest olulisemad on tuule suund ja kiirus.

Hetkel pole sobivaid jaamu siiski piisaval hulgal. Parimal juhul saaks olemasolevate jaamade baasil hinnata väga suure ala süsinikdioksiidi emissiooni ning sedagi 20–30 protsendilise veaga. „Hetkel on maailmas 11 jaama, mis mõõdavad süsinikdioksiidi kontsentratsiooni piisavalt sagedasti. Vaja oleks kümme kuni sada korda rohkem,“ ütles Prinn.

Samuti on oluline, et jaamad asuksid hajutatult, mitte kõik Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Lisaks on vaja ka satelliite, mis sama tööd teeksid. Satelliidid saavad hinnata emissiooni hulka lähemal selle allikale ning lisaks saavad nad hinnata kontsentratsiooni kogu vertikaalses õhusambas, samal ajal kui maapealsed jaamad koguksid andmeid vaid atmosfääri alumise kihi kohta.