02.09.2010 17:23
Eestlased töötavad välja suguhaiguste kiirtesti
Varstu keskkooli klassivennad ning Tartu ülikooli
vilistlased Marko Lehes ja Indrek Tulp plaanivad kuue aasta pärast tuua Euroopa
turule koduse suguhaiguste määramise testi, mis oleks senistest
testimisvõimalustest oluliselt diskreetsem ja kiirem.
Test sarnaneks apteekidest kättesaadava rasedustestiga –
proov võetaks uriinist või muust kehavedelikust ning tulemus oleks teada 10–15
minutiga. Peale kiiruse ja lihtsuse on test ka diskreetne – testi teeks ja
tulemuse saaks teada vaid inimene ise.
Tänavu kevadel sai Lehese ja Tulbi ühisettevõte
SelfDiagnostics kiirtesti tehnoloogilise platvormi väljaarendamiseks
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt ligi 13 miljonit krooni. Selle tulemusel
peaks aastaks 2013 valmima testi katseeksemplar ja seejärel prototüüp.
«Me oleme viimased kaks aastat selle projektiga väga aktiivselt
tegelenud,» märgib Lehes. Seniseks saavutuseks loevad mehed tehnoloogilise
kontseptsiooni väljatöötamist. «Järgmine samm on kontseptsiooni laboratoorne
tõestamine, et see ka tegelikkuses töötaks.» Aasta alguses andis
SelfDiagnostics sisse ka baastehnoloogia patenditaotluse prioriteedikuupäeva
fikseerimiseks.
Nõudlus olemas
Lehes on veendunud, et nõudlus selliste testide järele on
olemas. Vastav uuring on tema kinnitusel korraldatud Suurbritannias, kus iga
neljas noor vanuses 15–24 aastat kasutaks kompleksset suguhaiguste kiirtesti
neli kordas aastas.
Praegu saab suguhaigusi diagnoosida laborites
PCR-meetodil, mis tähendab, et uriinist määratud patogeeni DNA tükki
paljundatakse sadu või tuhandeid kordi, et patogeeni paremini kindlaks teha.
Meetod nõuab keerulist laboritehnikat ning spetsialiste, kes oskavad testida.
Lehese hinnangul seisneb aga probleem hoopis selles, et
inimesed pigem ei lähe arsti juurde testima. «Kuna see on aeganõudev, ebamugav
ja diskreetne protsess,» põhjendab ta. Nii pöördutakse arsti juurde viimases
hädas, kuigi haigusest oleks võinud teada saada juba palju varem. Lehese
kinnitusel näitavad uuringud, et ligikaudu 80 protsenti arsti juurde
pöördujatest on juba tõsiselt haiged ja oleks pidanud tegema seda varem.
Lehese sõnul ei konkureeri kodune kiirtest laborite ega
arsti diagnoosiga. «Me tahame olla toetavaks võimaluseks ja anda esmase
indikatsiooni.»
Kiirteste on siiski ennegi tehtud, näiteks suhkruhaiguse,
HIVi, gonorröa ja naistel ovulatsiooni määramiseks, ent laialdast läbimurret
turul ei ole neist saavutanud ükski. Lehese ja Tulbi sõnutsi on selliseid teste
tavatarbijal ebamugav kasutada, sest need eeldavad õige tulemuse saamiseks
ikkagi laborandi oskusi. Enamlevinud testide puhul tuleb proov saata postiga
laborisse ning jääda tulemust ootama.
Lihtsa ja kiire nakkushaiguste testi väljatöötamisel on
suurimaks kitsaskohaks tehnoloogiline meetod. Kuna keerulist ja mahukat
laboritehnikat väikesesse kiirtesti ei suru ning laborandi oskusi nõudev test
ei ole enam kodusele kasutajale mugav ega lihtne, otsivadki Tulp ja Lehes oma
teadus-arenduse koostööpartneritega Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis ja
Ülo Langeli eestvedamisel Stockholmi ülikoolis alternatiivseid võimalusi.
Uudne meetod
«Meie idee on detekteerida kas patogeeni DNA või RNA,
mida suguhaiguste puhul saab määrata eelkõige uriinist,» selgitab Tulp. Meetod
peab aga olema väga tundlik, et tuvastada õige biomarker ning vähendada
veaprotsenti. Kui patogeeni DNA on uriinis määratud, on üks võimalus võimendada
signaali, näiteks muuta molekulide värvi või kutsuda esile mõni uus reaktsioon.
«Me töötamegi praegu põhiliselt signaali võimendamisega,» lisab Tulp.
Lehese sõnul tähendavad kodused kiirtestid meditsiinis
paradigma muutust, sest selle asemel, et asuda ravima kaugelearenenud haigust,
saab selle esialgselt diagnoosida juba varajases staadiumis.
«Turg võtab sellise teenuse lihtsamini vastu,» on Lehes
kindel ja lisab, et võti on keskendumine lõppklientide ehk inimeste tegelikele
vajadustele, milleks on terviseprobleemide ennetamine ja õigeaegne ravi.
Kiirtestide enamvaieldud eetiline dilemma seisneb
küsimuses, kas testitulemusest või diagnoosist teavitamine võib raskete
haiguste nagu näiteks HIVi puhul toimuda ilma spetsialisti (psühholoogi) toeta
ja kuivõrd võib tehnoloogiat üksi usaldada. «Kuid mida aeg edasi, seda rohkem
leiab tõestust, et inimese enda roll tervisehädadega võitlemisel on järjest
suurenev,» selgitab Lehes ja rõhutab veel kord, et kiirtesti tulemus ei
pretendeeri täielikule diagnoosile. «Test ütleb, et sul võib see haigus olla.»
Pealegi muudab tehnoloogia areng ka eetilisi norme ja
arusaamu – ka rasedustesti tegemisel ja tulemuse teadasaamisel on oluline
emotsionaalne moment, ent nüüdseks on need testid apteekides laialdaselt
kättesaadavad ega tekita enam eetilisi küsimusi.
Tulp lisab, et dilemma võib tekkida koduse kiirtestiga fataalsete
nakkushaiguste määramisel, SelfDiagnosticsi eesmärk on valmistada test
kergemate suguhaiguste määramiseks.
SelfDiagnostics
Ettevõtte lõid aastal 2008 Marko Lehes ja Indrek Tulp.
2009. aastal liitus ettevõttega Stockholmi ülikooli
neurokeemia teaduskonna juhataja, professor Ülo Langel.
Marko Lehesel on Tartu ülikooli füüsikakraad
(bakalaureus) ja MBA kraad ettevõtluse ja tehnoloogia juhtimises.
Indrek Tulp on TÜ molekulaartehnoloogia teadur ning
vastne doktorikraadi omanik samal erialal.
SelfDiagnosticsi teadus- ja arendustöö peamine partner on
Tartu ülikool. Ettevõte teeb professor Langeli kaudu koostööd Stockholmi ülikooliga.
SelfDiagnosticsi eesmärk on töötada kolme aastaga välja
prototüüp ja tuua seejärel kolme aastaga esimene kiirtest turule.
Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.