Eraomand ja ühiskondlik koostöö

Minu kirjutise ajendiks sai Postimehe toimetaja lühikokkuvõte minu eelmisest artiklist viimaste nobelistide kohta (loe siit). Esilehele tõi ta kaks lauset: „Troonilt tõugatud eraomand. Esimene naisest majandusnobelist väärtustab koostööd“.

Ehk siis tõstis esile (arvatava) vastuolu eraomandi ja koostöö vahel. Tegemist on paraku üsnagi levinud mõttestambiga, mille juured peituvad kaugel minevikus ning mis õilmitseb ka tänase kapitalismikriitika laineharjal. Ilmselt oli see ka marksistide üks suurimaid teoreetilisi eksimusi, kui eraomandi kaotamisest loodeti automaatselt inimeste kõrgeltmotiveeritud koostööd.

Tegelikult oli tulemuseks raiskamine ja arengupeetus. Inimesed muutusid nii julgeks, et ei kartnud töö ajal isegi magada ning süda jäi paljudel kripeldama, kui töö juurest midagi hõlma alla ei saanud. Siinkohal tuleb muidugi nentida, et jutt on trendidest, millest ikka leidus erandeid. Olgu või selle pärast, et Eestis kohtas eraomandita majandussüsteem ka tõelisi Eesti-aegseid inimesi, kellele omand oli püha.

Majandusteadlaste jaoks ei ole eraomandi ja koostöö (ehk ühiskondliku kasu) vahel mingit vastuolu. Otse vastupidi – eraomandit peetakse indiviidide koostöö üheks tõhusamaks instrumendiks, ehkki loomulikult mitte ainukeseks. Eraomandi kui institutsiooni (ühiskondliku mängureegli) abil on võimalik ületada indiviidide koostöö ees seisvaid mitmesuguseid tõkkeid.Institutsiooniökonoomika eristab siin tavaliselt kahte (omavahel seotud) probleemi – informatsiooni- ja motivatsioonipuudulikkust.

Üks tuntumaid illustratsioone pärineb USA teadlaste Alchiani ja Demsetzi, keda peeti muide tänavugi võimalikeks Nobeli kandidaatideks, paljutsiteeritud ühisartiklist. Selles lähtusid nad mõõtmis- ehk infoprobleemist, mis sageli ilmneb tiimi- ehk meeskonnatöös. Kui töö ei toimu päriselt üksteise silme all ja igaühe panus lõpp-produkti valmimisse jääb varjatuks, siis kujuneb meeskonnaliikmetel stiimul viilimiseks. Olukord on üldtuntud vangidilemma ehk ratsionaalsuslõksu erijuhtum. Keegi ei taha olla see loll, kes kirikuski peksa saab ning dominantseks strateegiaks kujuneb teiste arvel liugu laskmine, mis lõppkokkuvõttes kedagi ei rõõmusta. Seda muidugi juhul, kui pole mingeid vastutöötavaid mehhanisme, näiteks sotsiaalset kapitali. Selles näites ilmneb ka väga hästi informatsiooni- ja motivatsiooniprobleemide seos. Kui individuaalne tööpanus oleks kergesti mõõdetav, kaoks ka väärmotivatsioon.

Alchian ja Demsetz lähevad oma looga aga edasi. Ratsionaalsuslõksus on kaotajateks kõik asjaosalised, nii igaüks eraldi kui ka kõik kokku. Sellest lõksust saab neid välja tuua vaid mingi uus mängureegel. Näiteks oleks kõigile kasulik, kui meeskonda lisanduks spetsialist-järelevalvaja. Tema valvas pilk vähendaks oluliselt viilimise võimalust ja atraktiivsust. Paraneks üldine töötulemus, millest oleks võimalik võita kõigil. Paraku pole järelevalvajagi reaalses elus sageli altruist ning võib ilma spetsiaalsete stiimuliteta kalduda samuti oma ülesannetes (järelevalves) viilima. Kuidas teda stimuleerida? Üheks tõhusamaks teeks oleks kindlasti talle õiguse andmine sellele jääk- ehk lõpptulule (residual claim), mis jääb üle peale töötajatele kokkulepitud palkade maksmist. Selliselt motiveeritud kollektiivis, mis sarnaneb vägagi eraettevõttele, oleks töö lõpptulemus ilmselt parem kui struktureerimata koostegevuse korral.

Teine tuntud näide eraomandi ühiskondlikust kasust on seotud ühisressurssidega. See, et Ellinor Ostrom näitas võimalusi läbi saada ka ilma eraomandita, kasutades muid kokkuleppeid, ei tõrju eraomandit veel kaugeltki troonilt. Pigem näitab see, et koostegevuse institutsionaalse korralduse maailm on mitmekesine ning parimad lahendused on alati konkreetsed, sõltuvad taustsüsteemist. Just maa kui ühisressursi kasutamine pakub näiteid nii eraomandi kui ka muude reeglite võimalusest. Šveitsi ja Jaapani talunikud on suutnud aastasadade jooksul vältida ühiskarjamaade väljakurnamise ratsionaalsuslõksu reguleerides karjamaa kasutamist kogukondlike kokkulepetega. Samas pole see tee paljudel juhtudel ka õnnestunud – eriti seal, kus ühisressursi kasutajate ring pole selge ja stabiilne. Nii on aja jooksul suur osa maast läinud siiski eraomandisse, mille puhul on tagatud selle jätkusuutliku kasutamise stiimulid. Inimene hakkab külvama ikka siis, kui võib loota, et saak kuulub talle, ning teeb seda mõistliku külvikorraga, et maad mitte välja kurnata.

Maaeraomandi kujunemise kohta on arvukalt kontseptsioone. Üks ökonoomilisemaid pärineb meile juba tuntud Demsetzilt, kes illustreerib seda Põhja-Ameerika indiaanlaste näitega. Enne eurooplaste tulekut olid omandiõigused jahimaadele määratlemata. Kuivõrd aga jaht toimus vaid kohalike piiratud vajaduste rahuldamiseks, ei ähvardanud selline olukord ressursside väljakurnamisega. Seega puudus vajadus igasuguse regulatsiooni ja sellega alati seotud kulude järele.

Niipea kui Ameerika karusnahkadele avanes Euroopa turg, muutus olukord kardinaalselt. Tekkis huvi ja stiimul jahialade kinnistamiseks kindlatele suurperedele. Demsetzi üldreegli võib sõnastada järgmiselt: eraomand kujuneb siis, kui temast saadav pikaajaline lisatulu ületab omandiõiguste tagamisega seotud lisakulu. Ja see ei käi mitte üksnes maa, vaid ka näiteks akvatooriumi suhtes. Aja jooksul on riigid laiendanud oma merepiire sedamööda, kuidas on avanenud võimalused mereressursside kasutamiseks ning alanenud kulud omandiõiguste kontrolliks (näiteks on tekkinud võimalus jälgida merel toimuvat satelliitide abil).

Veelgi vähem saab eraomandit vastandada riigile kui samuti väga olulisele inimeste koostöö vahendile. Riigi roll on aegade jooksul mõneti muutunud ja kasvanud, aga siinkohal rõhutame vaid tema primaarset tähendust – omandiõiguste kindlustamist rahu ja korra tagamise kaudu.

Kuidas iganes see konkreetselt ei toimunud. Näiteks Mancur Olson kirjeldab seda Hiinas kui esialgu ringirändavate röövlibandede paikseks jäämist. Olgu paikne (oma) röövel nii halb kui tahes, on see ikka varasemast produktiivsem elukorraldus. Nüüd ei lähtunud oht omandile enam igalt poolt, vaid ainult ühest suunast. Ja kui väljakujunenud kohalik valitseja oli omakasupüüdlik ja ratsionaalne üheaegselt, siis ei kurnanud ta oma alamaid kunagi üleliia. Douglass Northi üks lemmiknäiteid on Inglismaa muutumine maailmavõimuks olukorras, kus vahetult peale suuri geograafilisi avastusi tundusid kõik trumbid olevat Hispaania ja Portugali käes. Piisas aga kuningal kindlustada oma alamate omandiõigusi loobumisega maksunduslikust ainuvõimust, kui Inglismaa jättis need riigid arengus kaugele selja taha.

Mõnel juhul on ühiskondlikult kasulikud omandiõigused ka otseselt riigi loodud. Näiteks sobib intellektuaalne omand. Alles patendiõiguse kujunemine – st leiutisest saadava tulu monopoliseerimine – pakkus ja pakub sageli piisavaid stiimuleid vastavasse innovatsiooni investeerimiseks. North on kirjutanud, et süstemaatiliste omandiõiguste puudumine innovatsioonidele kuni suhteliselt hilise ajani on tehnilise arengu tagasihoidliku kiiruse peamine põhjus. Selle näite juures saab aga selgeks ka omandiõiguste konkreetse kujundamise tähtsus. Muidugi on vajalik stiimuli loomine uute ravimite loojatele. Selle stiimuli saavad nad vaid siis, kui omandavad ainuõiguse selle ravimi müügiks. Samas on ühiskondlikult kahjulik, kui vaadeldud monopoolne õigus kestab liiga kaua. Seetõttu on patendi kaitse alati ajaliselt piiratud. Praktiliselt on eraomand alati ja kõikjal mingites ühiskondlikes raamides. Vaid nii saab loota, et omakasu taotlemine eraomandi baasil teenib ühtlasi parimal moel ka mitteomanike kasu, on ühiskondliku koostöö instrument.

________________

Jüri Sepp on Tartu Ülikooli majanduspoliitika professor