Jeesuse kui isiku kirjeldamine on teaduslik fantastika

Sellisele järeldusele jõudis usuteaduskonna lektor Ain Riistan oma doktoritöös «Ajalooline Jeesus: teaduse probleem religiooni kontekstis», mis sündis paljude Jeesuse-uuringute analüüsi tulemusena rohkem kui kümne aasta käigus.

«Me tõenäoliselt teame Jeesusest väga palju, aga probleem on see, et me ei tea, mida me temast täpselt teame,» sõnas töö autor.

Riistan ei uurinud oma doktoritöös mitte ajaloolise Jeesuse olemust, vaid seda, millisel viisil on uuringud Jeesust kui isikut püüdnud defineerida. Kahesaja aasta vältel on Jeesusest ajaloolisest vaatenurgast kirjutatud tuhandeid tekste, raamatuid, monograafiad ja teaduslikke artikleid.

«Konkreetselt ajaloolisele Jeesusele spetsialiseerunud teadlased ütlevad, et lausa füüsiliselt on võimatu kõike käbi lugeda, pidevalt ilmub käsitlusi juurde,» selgitas Riistan.

Doktoritöökokkuvõttes nimetab autor ajaloolise Jeesuse otsinguid teadusliku fantastika valda kuuluvaks teemaks. Selle julge väljaütlemise taga on isiklike hinnangute arenemine järjest skeptilisemas suunas, mis on ajaliselt jälgitav ka doktoritöö kaheksat artiklit lugedes.

Riistan arvab, et kuna tema vaated ajaloolise Jeesuse küsimusele on artiklite kirjutamise jooksul muutunud, siis võivad need veelgi muutuda. «Aga praeguses seisus olen küll väga skeptiline, et uurijad üldse suudaksid  jõuda kõiki rahuldavale konsensusele selle kohta, kes Jeesus oli.»

Teaduslik optimism

Kristliku religiooni jaoks fundamentaalse tähtsusega Jeesuse isikut on uuritud kahe sajandi vältel eri lähtekohtadest. Üle tuhande aasta käsitleti Jeesust eeskätt kristliku dogmaatika võtmes, temast mõeldi samaaegselt ainult kui jumalast ja inimesest, kristliku religiooni lunastajast.

Valgustusajastul võeti piibliuuringutes kasutusele ajaloolis-kriitline lähenemine, millega loodeti Jeesust näha sellisena nagu ta tegelikult oli ja kriitiliselt uurida, mis tegelikult juhtus. See lähenemisviis on tänini paljude uurijate jaoks oluline.

Ain Riistani huvi Jeesuse-uuringute vastu algas 1980. aastate lõpus samuti teaduslikust optimistist ja lootusest tõe jälile saada. Üheks end mõjutanud autoriks peab ta Hans Küngi, kes ütles, et kui me küsime Jeesuse kohta, siis tuleb kindlaks teha, millisest Jeesusest me räägime.

«Kui vaatame kristliku dogmaatika Jeesust, siis see on läbi sajandite olnud väga erinev. Kui me vaatame popkultuuri Jeesust, näiteks filmis «Jesus Christ Superstar», siis see on jälle midagi muud. Tekib küsimus, et kust me selle tegeliku Jeesuse leiame.»

Ennast religioosseks inimeseks pidav Riistan on õpetanud teoloogiat juba alates 1995. aastast ning talle on Jeesuse isik alati tähtis olnud. Mida rohkem aga Riistan eri  uuringuid luges, seda suuremaks tema skepsis teaduse võimaluste suhtes kasvas. Selgus, et ka piibliuuringutes puudub võimalus luua ühtne arusaam Jeesusest kui ajaloolisest isikust.

20. sajandi teisel poolel päädisid kriitilised uuringud tõdemusega, et tegelikult me ei tea Jeesuse kohta eriti midagi. Uurijates süvenes veendumus, et piibli põhjal ei saa ikkagi ajaloolisi uuringuid teha. Teadlased kirjutasid ise oma ideid uurimisprojekti sisse ning nõnda konstrueeriti nende endi arusaam Jeesusest.

Paradigma kriis

Tänapäeval on jõutud kokkuleppele, et Jeesuse kohta saab kindlalt väita ainult umbes kümmet ajaloolist, kuid kahjuks väheütlevat fakti. Näiteks seda, et 1. sajandil m.a.j. Jeesus tõesti elas, et ta tegutses rändjutlustajana, kellel olid jüngrid ning et ta löödi risti. «Aga sealt kaugemale palju minna ei saa,» nentis Riistan.

1970. aastatel liitusid Jeesuse-uuringutega ka mitteteoloogidest ajaloolased ning paljud juudi uurijad, kes püüdsid ajaloolisest Jeesuses kirjutada tänapäeva seisukohast tähendusrikast narratiivi. Viimase neljakümne aasta jooksul aga on kirjutatud kümneid raamatuid, milles esitatud Jeesus-pildid üksteisega ei ühildu ning neil puudub sarnasus ka kristlike uurijate tulemustega. «Ühelt poolt teadmiste kesisus ja teiselt poolt teadmiste mitmekesisus sundis mind seda tööd kokku võtma.»

Kuna uurijad ei ole suutnud jõuda kõige põhilisemates asjades konsensusele, siis nimetab Riistan Jeesuse-uuringute olukorda paradigmaatiliseks kriisiks olevaks. Piibliuuringutes  on ajaloolise Jeesuse küsimuses püütud saavutada konkreetset määratletud tõde ja soovitud jõuda kindlatele tulemustele, nagu loodusteadusteski, kuid seda pole aga juhtunud.

«Eriti populaarteaduslikus retoorikas on tänapäeval tihti kõlamas väited, et teadusuuringud on näidanud Jeesuse kohta midagi kindlat. Vaat selle kohta ma ütlen, et paradigma on kriisis, sest mitte midagi pole kindlaks tehtud.»

Samuti kasutab ajakirjandus  ajaloolise Jeesuse uurijaid ära. Riistan nimetab tabloiditeadlasteks neid uurijaid, kelle uusi ja põnevaid «leide» Jeesuse isiku kohta avaldavad regulaarselt nii populaarteaduslikud väljaanded kui ka laiatarbe meedia.

«Suurem osa teadlaskonnast kehitab õlgu ja ütleb, et see on jama. Aga formaalses plaanis on need tabloiditeadlased samamoodi teadlased kui teised, » tõstatab autor küsimuse, kust läheb piir ekstravagantsemate ja enam hillitsetud teooriate vahelt.

Teaduse ja religiooni suhe

Riistan nimetab oma töö meetodiks interdistsiplinaarset deskriptiivset modelleerimist, mis seostub kõige rohkem piibliuuringute sotsiaalteadusliku analüüsi ja antropoloogiaga. «Tuleb astuda uurimisobjektiga dialoogi. Panen oma  varasema lugemuse ja teadmiste baasil tähele uurimisobjekti olulisi aspekte ning modelleerin seda,» seletab autor.

Täpsemalt uuris Riistan erinevaid piiblitekste ja Jeesuse uuringuid Roy A. Clouseri analüüsi abil religiooni rollist teaduse meetodites, mis seisneb olemushüpoteeside ja perspektiivihüpoteeside eristamises.

Olemushüpoteeside näiteks on klassikalised loodusteaduslikud hüpoteesid, mida saab kontrollida katseliselt. «Olemushüpotees postuleerib mingi probleemi seletamiseks selle probleemi taga oleva peidetud fenomeni ja üritab selle kaudu probleemi lahata.»

Perspektiivihüpotees aga võtab nähtuste seletamise aluseks ühe aspekti nähtusest enesest ning järeldab, et kõik teised protsessid põhinevad nendel aspektidel või on nendega samased. Niimoodi annavad perspektiivihüpoteesid võtme asjade nägemiseks laiemas plaanis.

Riistan toonitab, et päris tihti kasvavad olemushüpoteesid üle perspektiivihüpoteesideks. «Näiteks evolutsiooniteooria pidi algselt selgitama liikide mitmekesisust, aga kui selle kaudu hakatakse seletama, miks meie käitumismallid on sellised nagu on, siis see hakkab töötama perspektiivihüpoteesi tasandil.»

Sellele teooriale toetudes leiab autor, et üheks põhiliseks probleemiks piibliteadustes on see, et uurijad vaidlevad teadusartiklites olemushüpoteeside tasandil, aga nende tegelikud erinevused seisnevad perspektiivihüpoteeside tasandil. 

«Just perspektiivihüpoteeside tasandilt tuleb teadusteooriatele sisse religioosne element ning siin ma rõhutan seda, et ajalooline Jeesus on teaduse probleem religiooni kontekstis.»

Objektiivsuse illusioon

Kuigi ajaloolise Jeesuse probleem on selgelt eelkõige kiriklik ja religioosne, siis saab Riistani sõnul samasugust lähenemist rakendada ka teistele teadusvaldkondadele. Autori jaoks tõstatab see küsimuse teaduse objektiivsusest laiemalt, sest teaduses on faktid teaduses kokkuleppe ehk konsensuse küsimus.

«Uurija tuleb välja artikliga ja teised uurijad kas nõustuvad või ei nõustu, toimub vaidlus ja lõpuks jõutakse järeldusele, et asjad on nii nagu on.»

Piibliuurijatel toimub see vastupidi, sest ainus kindel fakt on see, et Uues Testamendis on Jeesust kirjeldatud. Kui sealt edasi minna, siis konsensus järjest hägustub. See näitab, et teadus ja teadlane on teineteisest lahutamatud. «Teadus ei ole asi iseeneses, vaid see on teadlased, kes teevad seda oma institutsionaalses sättumuses ning sotsiaalsetes rollides ja maailmavaateliste veendumustega.» Riistani arvates on teaduses laiemalt religioossuse otsimine ja markeerimine üsna vajalik, sest seeläbi saaks teadus teaduslikumaks.

Artikkel ilmus ajakirjas Universitas Tartuensis.

• Tweet