Juhuse läbi sündinud kilekotil 75. juubel

1898. aastal avastas saksa teadlane Hans von Pechmann katseklaasi põhjast mingi veidra olluse. Ta oli üritanud kuumutada diasometaani ja saanud tulemuseks midagi valget ja vahajat.

Keemikul polnud õrna aimugi, et aine klaasi põhjal on eelkäijaks materjalile, millest sada aastat hiljem toodetakse šampoonipudeleid, salatikarpe ja juhtmeümbriseid. Täiesti juhuslikult oli ta valmistanud polüetüleeni, millest tänapäeval on saanud üks maailmas enimkasutatud materjale, kirjutas The Independent.

Sõna polüetüleen võtsid kasutusele von Pechmanni kolleegid Eugen Bamberger ja Friedrich Tschirner. Kuid esialgu ei kõlvanud katseklaasi põhjas olev aine suurt millekski ning see ei leidnud kasutust.

Polüetüleeni 75. sünnipäeva peetakse homme siiski selle teistkordse avastamise tähistuseks. 1933. aasta 27. märtsil sünteesisid Eric Fawcett ja Reginald Gibson briti keemiakompanii ICI laboris selle uuesti. Nad katsetasid suure rõhu all olevate gaasidega ning märkasid samasugust vahajat ainet, mida von Pechmann oli näinud oma katseklaasis 35 aastat varem.

Suurbritannias loodusressursside kasutamise komisjoni juhtiva professor Tim Langi sõnul näis polüetüleen esmapilgul suure õnnistusena, eriti toiduainetööstusele. Tänapäeval pole suhtumine sellesse materjali enam kaugeltki nii soosiv – toiduhügieeni õnnestus küll parandada, aga tohtu saastamise hinnaga. „See on klassikaline näide sellest, kuidas lühiajaline lahendus osutub halvimaks,” ütles Lang.

1935. aastal alustas ICI polüetüleeni tootmist ning varsti pärast seda leidis materjal kasutust esimese ümber maailma kulgeva telefonikaabli isolatsioonina. Teises maailmasõjas kasutati polüetüleeni radarites.

1950ndad tõid kaasa supermarketid ning sealtkaudu jõudis kilekott massidesse. Kilekotte toodetakse toornaftast ning sünteesiprotsessi tulemusena saadakse tugev või pehme materjal. Esimesest tehakse näiteks torusid ja kütusepaake. Pehmema materjali sisse pakitakse võileibu või mähitakse televisioonikaableid.

Plastikkott on kujunenud reostusprobleemi sümboliks. Maailmas kasutatakse neid igas minutis miljon tükki. Kotte kasutatakse väga lühikest aega ning nende lagunemiseks kulub kuni tuhat aastat, osa merre sattunud kilest ei pruugi kunagi laguneda.

Viimasel ajal on hakatud aina enam rääkima kahjudest, mida tekitavad kilekotid merelindudele, hüljestele, merekilpkonnadele ja vaaladele.

Maailm on asunud otsima kilekottidele asendust, kuid kilekoti tootmine on vähemalt energiakulult endiselt kõige efektiivsem. Ainuüksi paberkottide transpordiks kulub energiat kordades rohkem.

• Tweet