Keemikud päästavad Eesti mee au

Kui Saaremaa mee sildi all müüakse hoopis Ungari mesilaste kogutud maiust, siis kuidas sellele jälile saada? Sellele küsimusele püüavad vastust leida Tartu Ülikooli keemikud mees leiduvaid aminohappeid analüüsides.

Juba keemiatudengina tundis Riin Rebane huvi võltsitud toiduainete avastamise vastu. Tema juhendaja, keemiadotsent Koit Herodes ütles, et maailmas on väga levinud veinide ja tekiila võltsimine, mõlemal juhul võiks aminohapete koostise analüüsimine aidata tõde jalule seada. Kuid Eestis ei toodeta ei veine ega tekiilat, nii jäi pinnale mesi.

„Saaremaa mesinikud kurdavad, et Saaremaa mett on müügil näha rohkem, kui tegelikult Saaremaal mett toodetakse,“ tõdes Herodes. See viitab, et keegi püüab Saaremaa mee pähe maha müüa hoopis mõne teise piirkonna mett.

Mees on vähemalt 24 erinevat aminohapet ning erinevate meeliikide puhul on nende hapete sisaldus erinev. Nii ongi püstitatud hüpotees, et aminohapete sisaldustest moodustub mee puhul omamoodi sõrmejälg, mis sõltub korje taimedest ja piirkonnast.

Vedelikkromatograaf-massispektromeetriga tehtud analüüsid võimaldavad kindlaks teha erinevate aminohapete hulga ning tulemusi pärast statistiliselt analüüsides saab määrata, mis liiki ja millisest piirkonnast pärit meega on tegu.

Kuigi Rebane on mee uurimisega tegelenud juba üle kolme aasta ning tehtud analüüside arv läheneb paarisajale on tema sõnul veel vara rääkida sellest, et kogutud info põhjal saaks hakata langetama eksperthinnanguid ja meepettusi paljastama. Enne tuleks koostada väga suur andmebaas ning teha veel palju analüüse.

Siiski võib juba öelda, et Saaremaalt ja Lõuna-Eestist pärit kanarbikumesi on aminohapete koosseisult täiesti erinev. Kanarbikumeeks võib mett nimetada siis, kui üle poole nektarist on korjatud tõepoolest kanarbikuõitelt, ülejäänu võib olla muu.

Erinevad on ka Saaremaa ja Lõuna-Eesti segameed, taimestik on hoopis teistsugune ning see omakorda mõjutab mee koostist.

Selged erinevused on ka välismaa päritolu ja Eesti meel, näiteks Ungaris lendavad mesilased õitel, mida Eestis ei leidugi. Analüüsitud on ka nelja Indiast pärit mett, seal on teist liiki mesilased ning mees puudub proliin.

„Kindlasti mängib rolli ka ilmastik, mis mõjutab taimede õitsemist, samuti niiskus,“ ütles Rebane. „Seetõttu tuleb analüüse teha mitme aasta jooksul, et näha, kui suurt rolli mängivad need mõjutegurid.“

Hiljaaegu võitis Rebane oma selleteemalise magistritöö eest Eesti Teaduste Akadeemia üliõpilaste teadustööde konkursil ühe teise koha preemiatest. Mee analüüsid on üks osa tema praegu käimasolevast doktoritööst.

Analüüs ise võtab aega tunni, mett tuleb analüüsiks kolm tundi ette valmistada, sest analüüsi jaoks tarvilik on vaid üks protsent meest – aminohapped, kõik muu tuleb enne analüüsimist eemaldada.

Maailmas on varem tehtud üks doktoritöö, kus mee suhkrusisalduse, elektrijuhtivuse ja paljude muude näitajate põhjal püüti selgitada, kas nii saab mee päritolu kohta midagi teada. Töö lõppjäreldus oli, et see ei ole võimalik. Tolles töös aminohappeid ei analüüsitud.

Mett ja nende aminohappelist koostist on enne ka uuritud, kuid süsteemitult ja ilma lõplike tulemusteta, tihti väikese hulga metega. Samuti ei ole enne uuritud Põhja-Euroopa mett, mis on tihti kvaliteetsemad ja hinnalisemad.

• Tweet