Kust tulevad tähed?

Marit ja Toomas Hinnosaar Skype:

Loe kommentaare (0) Samal teemal (1)

Mis on ühist meie olümpialootustel Andrus Veerpalul, Jaak Mael ja Kristina Šmigun-Vähil?

Vastus: nad kõik on sündinud veebruaris. Asi on tegelikult veel huvitavam: 50 protsenti Eesti murdmasuusatamise koondiste liikmetest on sündinud aasta kolmel esimesel kuul. Samas kui aasta viimasel kolmel kuul on sündinud alla 5 protsendi.

Ei-ei, me ei ole hakanud astroloogiahuvilisteks. Me vaatasime neid sünnikuupäevi lugedes Malcolm Gladwelli populaarteaduslikku raamatut Outliers: The Story of Success. Raamat kirjutab muuhulgas teadusartiklitest, mis pakuvad ühe võimaliku selgituse sellele, miks meie edukad suusatajad on sündinud enamjaolt aasta alguses. Nimelt, sünnikuupäeva olulisus võib tuleneda võistlusmäärustest, mis ütlevad, et vanusegruppi kuuluvust arvestatakse kalendriaasta järgi. Vanusegrupid ei tundu olümpiamängudele mõeldes olulised, küll aga on tähtsad laste ja noorte võistlustel. Veebruaris sündinud noor suusataja on peaaegu aasta vanem kui detsembris sündinud konkurent. See tähendab, et ta on natuke suurem ja tugevam, natuke treenitum ja võib-olla natuke täiskasvanum.

See tähendab, et ta võidab võistlusi sagedamini, mis viib selleni, et ta saab paremad tingimused ja treenerid ja on motiveeritum. Järgmisel aastal palju treenitum ja jätkuvalt suurem ja tugevam. Ja võidab veelgi sagedamini. Jõudes täiskasvanuteklassi on ta parem sportlane ja pääseb võib-olla koondisessegi.

Ülaltoodud mõttekäik ei tähenda, et meie olümpiasportlased pole andekad. Vastupidi. Andrus Veerpalusid ja Kristina Šmigunisid sünnib väga harva. Aga nii andekaid inimesi sünnib veelgi harvem aasta esimese kolme kuu jooksul. Süsteem, mis selekteerib inimesi lisaks talendile ja töökusele ka lihtsalt sünnikuupäeva järgi viib selleni, et osa talentidest läheb kaotsi. Kui vanusegruppide määratlus oleks teistsugune (nt 0.5 aasta kaupa või miks mitte 1.25 aasta kaupa), siis oleks meil võib-olla 2-3 korda rohkem olümpialootusi?

Gladwelli raamatu põhiküsimus on, kust tulevad tõelised superstaarid — inimesed, kes on oma valdkonnas teistest palju paremad. Traditsiooniline vastus sellele on “andekus ja töökus”. See raamat toob aga hulga näiteid olukordadest, kus tegelikkus on mitmetahulisem. Oma erialal tõeliselt edukad inimesed on küll keskmisest andekamad ja teinud palju tööd. Aga lisaks on oluline roll ajal, kohal ja muudel suhteliselt suvalistel tingimustel, mis tihti jäävad tähelepanuta.

Toome veel ühe näite Eestist seoses sünniajaga — Eesti dividendimiljonärid. Võtame nimekirja eesotsast näiteks ühe. Olympic Casino Groupi suuromanikul Armin Karul on kahtlemata kõik vajalikud isikuomadused ja kogemused selleks, et olla äris väga edukas. Lisaks juhtus ta sündima täpselt õigel ajal õiges kohas. 1991. a oli Eestis hasartmängude turg (nagu ka paljud muud turud) väga hõre ja sel ajal 25-aastane Karu täitis selle lünga. Oleks ta sündinud 10 aastat hiljem poleks ta vähemalt samale turule saanud enam tulla. 10 aastat varem sündides oleks ta aga olnud suurte muutuste ajaks juba natuke liiga vana, et niisugust uudset ja riskantset ettevõtet luua. Vaadates peale dividendimiljonäride esisajale näeme,et enamus vastab samale profiilile. Ligi pooled esisaja miljonärid olid 1990. a 20-30-aastased.

Gladwell viitab raamatus “10 000 tunni reeglile” — oma valdkonnas tipptasemele jõudmiseks tuleb selle nimel teha 10000 tundi mõtestatud tööd — ja toob hulga näiteid selle toetuseks. Sealhulgas Bill Gates, kes oli PC-de väljatuleku ajal üks väga vähestest inimestest maailmas, kes oli piisavalt noor, et võtta riske ja samas omas 10 000 tundi programmeerimiskogemust (mida enne PC-de tulekut oli praktiliselt võimatu saada). Samamoodi biitlid, kes said Hamburgis enne tuntuks saamist suurusjärgus 10 000-tundi koosmängu harjutada ja hakkasid alles siis oma paremaid palasid kirjutama. 10 000 tundi on üsna palju: treenides 20 tundi nädalas teeb see umbes 10 aastat harjutamist. Samas on üsna ootuspärane, et see kehtib sportlaste, teadlaste ja näiteks pianistide kohta.

Nagu ülalpool toodud näidetest näha, võib osa inimesi sattuda juhuslikult parematesse tingimustesse, mis neid motiveerivad, samas kui teised loobuvad. Praktikas on võimatu pakkuda kõigile võrdseid tingimusi. Aga me saame teha seda, et üritada vältida olukordi, kus ebavõrdsed tingimused tulenevad ühiskonnas kehtestatud reeglitest, mis omavad soovimatut kõrvalmõju.

Seoses töötamise ja õppimisega viitame veel ühele raamatus kajastatud teemale, mille peale me ka varem mõelnud oleme. Miks on vaja pikka suvevaheaega? Vanasti oli põhjenduseks ilmselt põllumajandus — lapsi oli vaja põllul ja kooli saadeti nad alles siis kui olulised asjad tehtud said.

Nüüd elame me aga teises sajandis, kus see argument enam ei kehti. Loomulikult peab lastele jääma aeg puhkamiseks (seda nii kooliaasta jooksul kui ka vaheaegade näol). Aga on väga kahtlane, et parim õppeaasta korraldus on kuhjata õppetöö 9 kuu sisse ja siis jätta lapsed kolmeks kuuks tegevuseta.

Mis on suvevaheaja mõju haridusele ja ebavõrdsusele, seda uurisid Alexander, Entwisle, and Olson (2001). Nende andmeteks olid 1.-5. klassi õpilastele korraldatud tasemetööd, mis viidi läbi kooliaasta alguses ja lõpus. Nii said nad võrrelda õppimist kooliaasta jooksul ja õppimist suvevaheajal sotsiaalmajandusliku staatuse (SMS) alusel. (Sotsiaalmajandusliku staatuse grupid nad defineerisid vanemate hariduse, sissetuleku ja ametikoha põhjal.)

Kooliaasta jooksul õpivad kõik grupid suhteliselt palju ja suhteliselt võrdselt, kõige rohkem just keskmised. Suur vahe tuleb sisse aga suvel, kus keskmine grupp ei õpi praktiliselt midagi, kõrgem grupp õpib palju ja madalam grupp lausa unustab.

Ilmselt on selgitus see, et rikkamates/haritumates peredes, kus haridust väärtustatakse, loevad lapsed suvel raamatuid, osalevad laagrites ja suvekoolides ning tegelevad harivamate tegevustega, st õpivad nagunii. Vaestes ja madalama haridustasemega peredes aga üldse mitte. Traditsioonilise suvevaheaja lühendamine (näiteks asendamine mingi organiseeritud puhkuse ja madalama koormusega koolipäevadega) võiks viia selleni, et erinevatest oludest tulevatel lastel oleksid võrdsemad võimalused.

Raamatus on veel palju põnevaid lugusid. Miks on suurem osa New Yorki edukaid juriste juudid, kelle immigrantidest vanemad töötasid rõivatööstuses? Miks olid korealased kuni eelmise sajandi lõpuni ühed maailma halvimad lendurid? Miks õpivad hiinlased teistest rohkem?

Kokkuvõttes ütleks, et Outliers on väga huvitav ja mõtlemapanev raamat, mida me kindlasti soovitame. Aga samas hoiatame, et see raamat (nagu ka meie kirjutis) on üsna mitteteaduslik. See tähendab, et näited (sealhulgas viited teadustööle) on küll tõesed, aga otsitud nii, et need sobiksid hästi hüpoteesiga. Seda nimetatakse “kirsikorjamiseks” ja see sobib hästi hüpoteeside leidmiseks ja selgitamiseks, aga ei tõesta eriti midagi.

Artikkel ilmus algselt Marit ja Toomas Hinnosaare blogis Chicago Sõnumid. Novaator avaldab artikli autorite loal.