Maailma salapäraseim raamat

On see keskaegne nõiakunstiõpik? Meditsiinikäsiraamat? Raamat, kuhu on tallele pandud keskaegse alkeemiakunsti kõige suuremad saladused? Keegi ei tea.

Saja aasta jooksul pole leidunud kedagi, kes suudaks seda raamatut lugeda.

Appi on võetud arvutid ja ka maailma parimad krüptograafid on üritanud neil lehekülgedel leiduvat teksti lahti muukida. Kõik tühja. Voynichi manuskript kannab tänini uhkusega maailma salapäraseima raamatu nime.

Manuskript ilmus päevavalgele Rooma lähedal jesuiitide kolleegiumi raamatukogus 1912. aastal. Kolleegium oli rahahädas ja üritas diskreetselt oma raamatukogus leiduvate vanade raamatute müügist hädale pisut leevendust leida. Jesuiitidelt oli tulnud raamatuid ostma edukas leedu-poola-ameerika antikvaar Wilfrid Voynich, kelle huviks olid väga vanad käsikirjad.

Antikvaari traagika

Esimesel pilgul ei torganud see tänini loetamatuna püsiv manuskript silma millegi erilisega: üsna väike, kahvatud ja koba käega tehtud illustratsioonid.

Kuid see käsikiri muutis antikvaar Voynichi elu. Ta pühendus sellele, et lahti muukida, millest see salapärane manuskript õigupoolest räägib.

18 aastat hiljem raamatukaupmees suri, edu nägemata. Raamat polnud oma saladust poetanud mitte kõige vähimalgi määral.

Salapärase manuskripti ajalugu on siiski pisut pikem. Juba 1666. aastast on pärit Praha ülikooli rektori Johannes Marcus Marci kiri Rooma õpetlasele Athanasius Kircherile. Kirja järgi saadab rektor manuskripti õpetlasele dešifreerida. Kiri viitab, et manuskripti on ülikool ostnud 600 kuldtukati eest ning autoriks võib pidada 13. sajandil elanud Inglise filosoofi Roger Baconit, keda peetakse üheks esimeseks tänapäeva mõistes teadlaseks Euroopas.

Tänapäeval ei olda manuskripti autori suhtes enam sugugi nii kindlad.

Raamat on täis kummalisi joonistusi ja kirjutusi, mille lugemine pole seni veel kellelgi õnnestunud.

Joonistused ei viita ülemäära vilunud kunstnikukäele. Taevakaardid, veidrad taimed, mis on justkui kombinatsioon eri taimede juurtest, lehtedest ja vartest, kummalised torustiku­skeemid ja nende vahel inimfiguurid, peamiselt napilt riides naisterahvad.

Tekst on veelgi segasem. Osa tähti on ladina tähestikust, kuid nende vahel ka selliseid tähemärke, mida ei kasuta ükski maailma keel. Nendest kummalistest tähtedest saavad kokku sõnad ja sõnadest laused. Mõni sõna võib lauses järjest korduda kolmel korral.

Mõni tähemärk esineb sageli, samas on selliseid, mida on terve käsikirja kohta vaid paar korda. Statistiline analüüs näitab, et teksti seaduspärad on omased teisteski keeltes olemasolevatele seaduspäradele.

Ühe teooria järgi võib salapärane manuskript olla raamatukaupmees Voynichi enda kätetöö – keskaegse müstilise käsikirja müügist saanuks teenida kena kopika. Selleks pidi antikvaar olema aga teadlik sellise müstilise käsikirja olemasolust rääkivatest kirjadest, mis olid kirjutatud 250 aastat varem. Õnneks on vähemalt Voynich nüüd võltsimissüüst prii.

 Arizona ülikooli teadlased leidsid, et käsikirja velään, peen vasikanahast pärgament on pärit keskajast. Selle teadasaamiseks kasutati raadiosüsiniku meetodit. Igas organismis on koos tavalise süsinikuga ka veidi radioaktiivset süsiniku isotoopi järjekorranumbriga 14, mille poolestusaeg on teada.

Radioaktiivse süsiniku hulga järgi on teatud täpsusega võimalik öelda, kui vana on näiteks leitud luutükk või iidne juuksepahmakas. Selle abil on uuritud väidetavat Jeesuse surilina ning nüüd uuriti sellega pärgamenti, millele manuskript on kirjutatud.

Selle analüüsi järgi pärineb pärgament 15. sajandi algusest, ajavahemikust 1404–1438. Seega on raamat tervelt sada aastat vanem kui varem arvati.

Samamoodi on teadlasi huvitanud tint, millega on käsikirja lehtedele kantud joonistused ja kirjutatud raamatu tekstiosa. Chicago McCrone’i instituudi teadlased leidsid, et tint pole käsikirja lehtedele kantud oluliselt hiljem kui on pärgamendi enda vanus.

Läbi ja lõhki keskaegne

USAs Yale’i ülikooli haruldaste raamatute ja käsikirjade kogus hoitava manuskripti raamatu sisu on endiselt müsteerium. Mingi salapärane kood või šiffer? Sõnu ja lauseid on püütud uurida statistilisi meetodeid kasutades, kuid ka see pole midagi andnud.

Ühe hüpoteesi kohaselt on raamatu suur osa teksti kirja pandud selleks, et varjata seda vähest, millel on tõeline sisu.

Samuti on arvatud, et võti raamatu juurde on spetsiaalsed aukudega paberid, mis jätavad loetavaks vaid teatud osa tekstist, varjates kõik ülejäänu.

Osa teadlasi on arvanud, et see on hoopis mingi tehiskeel, kuid sellised tehiskeeled tekkisid vähemalt sada aastat hiljem, kui on käsikirja arvatav loomise aeg.

Kuid joonistused? Mis taimed need on? On need mereelukad?

Kuivõrd dešifreerimine ei ole õnnestunud, siis on palju neid, kes arvavad, et manuskript on lihtsalt võltsing. Raamatu tekst ei tähendagi midagi, see on kirjutatud vaid selleks, et see suure raha eest maha müüa. Juba 17. sajandil olid keskaegsed käsikirjad kõrges hinnas. Üks argumente on töö hulk: manuskript on väga mahukas. Teiseks viitab süsinikudateering selgelt: käsikiri on keskaegne.

Manuskripti kallal on pead murdnud Ameerika ja Inglise krüptograafid, kes paistsid silma Esimese ja Teise maailmasõja ajal salajaste sidekoodide lahtimuukimisega. Tulutult.

Ühes võime kindlad olla: Voynichi manuskript on nii põnev väljakutse, et teadlased maailma eri nurkadest püüavad selle lehekülgedel peituvaid mõistatusi kindlasti lahti murda. Mingu või veel terve sajand.

Artikkel ilmus Õhtulehes.

• Tweet