Moodne meetod aitab lahendada iidsete maalide saladusi

Kui tavaline kunstinäituse külastaja ei tohi mõeldagi sellest, et vanu kuulsaid maale näpuotsaga puudutada, siis Signe Vahur käib neil skalpelliga kallal – kraabib imepisikesi värvikillukesi või lõikab isegi terve tükikese välja.

Nii on tema skalpelli tundnud näiteks Bernt Notke Tallina Pühavaimu kiriku kappaltari tabernaakel.

„Ma püüan võtta servast, kust väga näha ei ole või siis mõne kahjustuse lähedalt, mida tuleb restaureerimisel nagunii kohendada,“ ütleb ta.

Vanade maalide värvikillud sisaldavad endas hindamatut infot selle kohta, milliseid pigmente, sideaineid ja materjale kasutas näiteks keskajal Tallinnas toimetanud Bernt Notke.

„Oi, ta oli põnev mees. Talle meeldis eksperimenteerida ja väga erinevaid materjale kasutada. Pühavaimu altari tabernaakli juures on kasutatud väga vanu täiesti puhtaid pigmente, mõnes kohas leidus ka õhukest pappi ja lõuendit.,“ räägib Vahur.

Pooltuhat aastat vanad värvikillud jõuavad Vahuri töölauale Tartu Ülikooli analüütilise keemia õppetooli laboris väga väikeste tükikestena, mis meenutavad peensoola või jämesoola terakesi.

Seal uurib Vahur neid spektromeetria abil, kasutades meetodit, mida madalate lainearvude piirkonnas maailmas seni veel vanade kunstiteoste uurimises väga laialt kasutatud polnud.

Maailmas uudne

Meetodi nimi on mikro-ATR-FT-IR spektroskoopia, kus täheühend ATR tähistab nõrgendatud täielikku sisepeegeldust, FT tähistab Fourier’ teisendust ja IR infrapunast.

Spektromeetri sees läbistab infrapunakiir teemantkristalli, kus valguskiir peegeldub ning osa sellest peegeldunud valgusest jõuab ka värviterakesse ning osaliselt neeldub seal. Värviterakeselt tagasi peegeldunud valguse intensiivsuse mõõdab aparaat ära ning siis astub mängu Fourier’ teisendus - Vahuri tööarvuti ekraanile jõuab vanast värvikübemest juba neelduvusspekter. Neid spektreid Vahur omavahel võrdlebki.

Kui tavaliselt tehakse sellist tööd keskmiste lainearvude piirkonnas, siis Vahur võttis ette piirkonna 550 kuni 230 pöördsentimeetrit, mis on maalides kasutatavate anorgaaniliste värvipigmentide analüüsimiseks eriti tõhus.

Selline töömeetod on uus, sest spektromeeter, mis sellist tööd teha võimaldab on Tartu Ülikooli keemikute käsutuses alles neljandat aastat.

Kuid hoolimata tehnikast oli siiski üks takistus. Puhas pigmenditerake annab spektromeetri all välja väga palju spektrikiiri. Helgib nagu diskokera. Sellist spektrimöllu ei ole aga kuidagi võimalik mõõta.

Siin aitas võte, mida maailmas seni keegi kasutanud pole. Linaseemneõli segati pigmendiprooviga ning ühtäkki olid värvimuldade spektrid muutunud selgeks ja häired kadunud. Samas ei anna õli ise nendel lainepikkustel üldse mingit spektrit.

Nüüd on võimalik vanadelt maalidelt või Tallinna Toomkiriku aadlivappidelt võetud värviproovide puhul kogu uurimistöö ära teha sama metoodikaga.

Ise ennistuskojas Kanut konservaatorina töötades võttis Vahur Notke altari tabernaakli küljest tükikesi. Sama meetodi abil uuris ta Saaremaalt leitud Salme muinaslaevalt pärit täringumängu.

Samuti oli tema tööks Vigala kirikus koguduse eestvõttel kirgaste värvidega ülevõõbatud vana altari taastamisvõimaluste uurimine.

„Seda kahjuks enam taastada ei saanud. Uue värvi eemaldamise käigus oleks alusmaalingud kahjustunud, sest need oli sedavõrd kehvas seisus,“ möönab ta.

Pilguheit vanade meistrite saladustesse

Vahuri sahtlis on iseäralik kollektsioon – klaasplaadid, millel on 47 maalidel laialt kasutatud pigmenti. Igal hetkel on võimalik selle kogu abil uuesti spektreid võrrelda.

Tema sõnul võimaldavad pigmendiuuringud heita pilku sellesse, kuidas vanad kunstimeistrid oma tööd tegid. Tihti olid seal kasutatud materjalid ja värvimullad sama kiivalt kaitstud tsunftisaladus, mida teadis vaid meister ise.

Samuti aitab see dateerida kunstiteoseid ja kui uurijatel on õnne, siis kindlaks teha ka võltsinguid.

Signe Vahuri doktoritööd loe siit .