Muumia pajatused: kuidas suri jäämees Ötzi?

Vaidlused Euroopas ainulaadse, Alpi liustikust leitud mumifitseerunud mehe ümber ei taha lõppeda. Õhus on küsimus: kuidas ta ikkagi suri?

Jäämees Ötzi ise lebab rahulikult Itaalias Lõuna-Tirooli arheoloogiamuuseumis hämaras kambrikeses, kuid punkt tema loole pole veel kaugeltki pandud.

Meie, s.t praegusaja jaoks algab lugu 1991. aasta sügisel, kui Alpides mägimatkal olev Saksa abielupaar avastas liustikust surnukeha.

Esiotsa peetakse seda mõrvaohvriks, sest mõrvu on ümbruskonnas viimasel ajal ennegi olnud. Austria ametivõimud üritavad surnukeha liustikust kätte saada ning neljandal päeval see lõpuks õnnestub.

Kohtuarstid on kohal, aga ei ühtki arheoloogi.

Laip viiakse Innsbrucki kohtuarstiteaduse instituuti. Viis päeva pärast leidmist näeb surnukeha arheoloogiaprofessor, kes hindab selle vanuseks vähemalt 4000 aastat ning ütleb, et leitu on tõeliselt märkimisväärne.

Enne püramiide

Koht, kust laip leiti, kannab nime Ötztal. Sealt saab iidne mees endale nime: Ötzi.

3210 meetri kõrgusel väikeses kaljulõhes elanud mees elas ja hingas siin maamunal 5350 kuni 5100 aastat tagasi. Sellise täpsusega suudavad tänapäevased mõõtmismeetodid surnukeha dateerida.

Seega jäi veel 600 aastat selleni, kui Egiptuses Gizas hakati ehitama püramiide. Aga umbes samal ajal oli meil Eestis, tulevase Tallinna Vabaduse väljaku kohal asula, mida toonased kalurid vähemalt tuhande aasta jooksul hooajati kasutasid.

Kuidas surnukeha ligi viis ja pool tuhat aastat seal mägedes nii heas seisus vastu pidas? Liustiku piiril, kust Ötzi leiti, oli keha talviti sisuliselt sügavkülmutatud. Kaljulõhe pakkus lisakaitset, nii säilis Ötzi keha meie ajani mumifitseerununa.

Ötzi oli surres umbes 46 aastat vana ning tõenäoliselt oma hõimu vanim liige. Ta oli 1,6 meetrit pikk ja kaalus umbes 50 kilo – selle aja kohta tüüpiline mees. Tal olid sinised silmad ja õlgadeni ulatuvad pikad tumedad juuksed.

Tema puhul on märkimisväärne asjaolu, et kiviaegsete inimeste kohta oli seni teavet vaid matmispaikadest leitud luustike ja esemete põhjal. Ötzi oli aga esimene mumifitseerunud inimene, kelle ümbert leiti ka hulk sellest ajast pärit esemeid.

Ötzi tervise kohta pole öelda midagi head: kulunud liigesed ja hambad, paksenenud veresooned, kõhus ussid. Ta oli murdunud roideid ja ninaluu.

Tema kehal oli ligi 60 odaotsaga tehtud tätoveeringut, kuid need olid piirkondades, kus need pidid tõenäoliselt leevendama ülemäärasest koormusest tingitud valusid.

Ötzi surma põhjus oli noolehaav. Nool oli lastud tema pihta selja tagant ja üsna kaugelt. Mees piinles valudes ja kaotas palju verd – surm saabus alles mitu tundi hiljem.

Vana ja vilets mees

Nüüd astub mängu vaidlus, mis alles viimasel nädalal on teadlaskonnas hoogsalt kirgi kütnud.

Viie aasta jooksul surnukeha ümbruskonda uurinud Itaalia arheoloogid on välja tulnud teooriaga, et Ötzi ei surnudki nii kõrgel mägedes.

Mehe maosisu analüüsides võib öelda, et surm saabus aprillis. Kuid surnukehalt leitud õietolm viitab, et liustikku, oma puhkepaika, jõudis Ötzi alles varasügisel, augustis-septembris.

Seega: jäämees langes nooleohvrina kusagil palju madalamal ning alles mitu kuud hiljem, kui suvi oli mägiteed jääst lahti sulatanud, toodi surnukeha mäkke oma viimasesse puhkepaika.

Lisatõestus: kui mees oleks langenud samas kohas, kust ta leiti, siis oleks tema tapja ilmselt võtnud kaasa esemed, mis nüüd 5000 aastat hiljem Ötzi ümbrusest välja kaevati: kivikirved, nooleotsad ja muu säärase.

Kuid Lõuna-Tirooli arheoloogiamuuseumi teadlased viskasid sellele teooriale kinda: kui surnukeha nii mitme kuu jooksul enne matust säilitati, siis peab see olema oluliselt rohkem lagunenud, kui Ötzi seda on. Jäämehe kehalt ei leitud lagunemisjälgi ega märke putukate hävitustööst.

Kuid me saame Ötzist veel kuulda. Rahvusvaheline meeskond on asunud uurima tema vaagnaluust leitud geneetilist materjali, et kaardistada jäämehe geenid. Eesmärke on mitu: kas 5000 aasta jooksul on inimese geenides aset leidnud mingeid suuri muutusi.

Mõne aasta eest tuvastas üks väikesemahuline uuring, et Ötzi sugulasi tänapäeva inimeste seas ei ela. Nüüd on aga küsimus taas õhus: kas Ötzil on sugulasi ja kus nad elavad?

• Tweet