Üliinimlikud tulemused võivad viidata dopingupatule?

Sel nädalavahetusel algab Tour de France, maailma üks karmimaid spordivõistlusi. 21 päeva jooksul läbivad jalgratturid 3600 kilomeetrit ning neil tuleb Püreneedes ja Alpides üles saada veerandsajast hingetuks võtvast mäkketõusust.

Kuid paraku käib tuuril võitjaauraga kaasas ka kahtlusepilv, sest dopingujuhtumid on olnud Tour de France’il sporditulemustega võrdselt kõneaineks juba aastaid.

Kas üleinimlikud tulemused spordis võiks iseenesest olla dopingu tarvitamise tõendiks? Just see on uue dopinguvastase strateegia tuum, kesksel kohal küsimus: kas see oleks füsioloogiliselt ilma ravimite abita üldse võimalik, kirjutas New Scientist.

Inimvõimete piirid

Idee on üsna lihtne. Füsioloogiat ja inimkeha maksimaalseid võimeid teades saab määrata inimvõimete piirid. Kui sportlase tulemus ületab neid piire, käsitletakse teda potentsiaalse dopingutarvitajata ning tal tuleb valmis olla dopinguküttide palju tihedamateks külaskäikudeks ja palju põhjalikumateks analüüsideks.

Seda strateegiat toetavad paljud spordifüsioloogid. Prantsusmaa valitsus kaalub selle strateegia rakendamist riigis peetavatel spordivõistlustel ja Maailma Antidopinguagentuur (WADA) on käivitanud eeluuringud.

Kuid sel lähenemisel on üks põhimõtteline puudus. Tippsportlaste võimed ületavadki inimvõimete piire. Kas ainuüksi tulemuste põhjal on võimalik vahet teha tõeliselt erakordsetel sportlastel ja neil, kes saavutavad tulemusi tänu dopingule.

EPO tõi võimu

Üks võimalik mõõdik võiks olla jalgratturi poolt arendatav võimsus. Vere- ja neeruhaiguste ravis kasutatakse hormooni erütropoietiini, tuntud ka EPO nime all. Vabatahtlikel tehtud katsetes neljanädalase EPO manustamise järel tõusis sportlik võimekus 16 protsenti. EPO toimel suudab sportlane kauem tippvõimsusel pingutada, see näitaja on EPO toimel kasvanud isegi kuni poole võrra.

Mitmed Tour de France’il võite noppinud ratturid, nende hulgas 1996. aasta võitja Bjarne Riis on omaks võtnud, et 1990ndate teisel poolel tarvitasid nad EPOt.

Enne seda, kui EPOt laialdaselt tarbima hakati, oli suurtel mäkketõusudel ratturi poolt arendatav maksimaalne võimsus 380 vatti, keegi ei ületanud 410 vatti, ütles Prantsusmaa elukutseliste rattatreener Antoine Vayer. Bjarne Riis arendas 1996. aasta tuuri tõusudel keskmiselt 445-vatilist võimsust.

Vayer on arvutanud, et 1994. aastast alates on keskmiselt kuus ratturit aastas arendanud tõusudel keskmist võimsust üle 410 vati. Näitajad langesid, kui 1990ndate lõpul tulid kasutusele täpsemad meetodid vere- ja uriiniproovidest EPO avastamiseks.

Ülikõrged näitajad

Jalgratturi puhul võib kahtlusi tekitada ka maksimaalne hapnikutarbimise võime (VO2 max). Kõrgeimad näitajad  (90 milliliitrit hapnikku kilogrammi kohta minutis) on murdmaasuusatajatel ja sõudjatel, neil on kasutuses lihaskond üle kogu keha. Tippratturite näitajad on madalamad, sest nad ei kasuta nii paljusid lihaseid.

Ühes rattamaailma tippe käsitlenud uuringus saadi kõrgeimaks näiduks 82,5 ml/kg/min. Lõuna-Aafrikas Kaplinna ülikooli teadlane Ross Tuckeri sõnul on numbrid üle 85 väga haruldased. Saksamaal Freiburgi ülikoolis töötav Olaf Schumacheri sõnul on ratturite puhul nii kõrged näitajad üle selle piiri, mida ta nimetab loomulikuks.

New Scientisti palvel arvutas Tucker Vayeri võimsusandmete põhjal Tour de France’i ühe raskeimal, Alpe d’Huezi tõusul, ratturite hapnikutarbimisnäitajad. Arvestused põhinevad sellel, kui efektiivselt suudab rattur kasutada energiat ratta edasiviimiseks. Viimasel kaheksal tuuriaastal olid Tuckeri sõnul terve rida rattureid, kelle VO2 max oli üle 85 ml/kg/min, mõne puhul üle 90.

Kas need numbrid räägivad inimvõimete arengust või on need märgiks, et kunstlikke abivahendeid kasutades on saavutatud füsioloogiline arenguhüpe.

Võimsusnäitajad on pärast 2000. aasta põgusat langust taas tõusnud ning kuigi rida rattureid on andnud positiivseid dopinguproove, on puhtaks osutunud terve rida selliseid, kelle maksimaalne hapnikutarbimise võime on üle 85 ml/kg/min.

Tuckeri arvutuste kohaselt võis seitsmekordse Tour de France’i võitja Lance Armstrongi see näitaja jääda 88 ja 97 ml/kg/min vahele, kui ta 2004. aastal võttis Alpe d’Huez mõrvartõusu. Armstrongi puhul ei ole leitud märke keelatud ainete tarvitamisest. See on näide, et uudsel dopingustrateegial on piirid ees.

Rohkem andmeid

Schumacheri sõnul võiks sedasorti füsioloogilised analüüsid olla dopingukontrollijaile abiks. Profiratturid annavad nii võistlustel kui ka võistlusvälisel ajal dopinguküttidele alatasa vere- ja uriiniproove . Analüüside tulemused lisatakse nende bioloogilisse passi, mis koondab kõiki sportlasele tehtud analüüside tulemusi. Sinna võiks lisada ka võimsuse ja VO2max näitajad.

Prantsuse füsioloog ja treener Pierre Sallet on WADA tellimusel juba sellist võimalust uurinud. Tour de France’i ühel tõusul märkas ta ratturit, kes suutis tõusul rohkem kui poole tunni jooksul arendada võimsust üle 480 vati, mis on Sallet’ sõnul üle igasugustest piiridest ning annab põhjust täpsemateks uuringuteks.

WADA kavatseb lisada sportlaste bioloogilistesse passidesse hormoonitestide tulemused juba sel aastal ning järgmisena ka füsioloogilised võimekusnäitajad.

Ainuüksi inimvõimete piiride teadmine ei anna midagi, kuid paralleelselt dopingutestidega ja füsioloogiliste näitajate mõõtmisega oleks võimalik leida need, kes ei ole „nii puhtad“, ütles Fabio Manfredini Itaalia Ferrara ülikoolist, kes sel aastal võtab võimekusnäitajad vaatluse alla laskesuusatajate puhul, et oleks võimalik neid jälgida ja kontrollida.