Kas laseksid enda ajju siirdada kiibi?

Kas oleksid valmis laskma oma ajju siirdada kiibi, mis kahekordistaks su lühiajalise mälu mahtu ning garanteeriks, et sa enam kunagi ei unustaks mõnd nime või nägu?

Sellise pakkumise kaalumiseks on häid põhjuseid. Kuigi inimese mälu on mõnikord asjade meeldetuletamisel hämmastav, on mälu maht siiski pettumust valmistavalt väike. Vigased mälestused on viinud ekslike tunnistusteni kohtutes, mille tulemusel satuvad vangi valed inimesed, ebakõladeni abieludes, kui ei suudeta meeles pidada näiteks pulmaaastapäeva, või isegi surmadeni – näiteks on langevarjurid unustanud õigeaegselt oma varje avada. Kehva mälu tõttu ei suudeta tihtipeale ka olulist infot ebaolulisest eristada, kirjutas The New York Times.

Eriti teravalt tulevad puudused esile siis, kui võrrelda inimese mälu keskmise sülearvuti omaga. Kui keskmisel inimlapsel kulub nädalaid või isegi kuid ja aastaid, et midagi nii lihtsat nagu korrutustabel meelde jätta, suudab iga tänapäevane arvuti seda hetkega – ning ei unusta iial. Miks meie ei võiks sama suuta?

Erinevus seisneb suuresti mälu põhikorralduses. Arvutid paigutavad kogu salvestatud info üldisema plaani põhjal kindlatesse kohtadesse, kust seda kergesti kätte saab. Meil pole aga aimugi, kuhu midagi meie ajus salvestatakse, mingit üldist mälu kaarti meil pole, meelde jäetud asjad saame uuesti kätte, jälgides vihjete ja viidete rada, mis vajamineva fakti meelde toob.

Parimatel juhtudel töötab selline meetod hästi: otsitav mäletus lihtsalt kerkib automaatselt ning ilma igasuguse pingutuseta meile pähe. Viga on aga selles, et mälestused võivad kergesti segi minna, eriti juhul, kui üks vihjete komplekt viitab mitmele mälestusele. Mis meile sellisel juhul täpselt meenub, sõltub sellest, millised aju osakesed juhuslikult sel hetkel aktiveeritud on. Raskemini kättesaadavaid mälestusi võivad mõjutada näiteks tuju, ümbritsev keskkond või isegi keha asend. Näiteks on uurimused näidanud, et istudes õpitud sõna tuleb paremini meelde just istudes, mitte seistes.

Viga pole ainult inimestes. Vihjetel põhinev mälu on avastatud pea kõigil uuritud olenditel, alustades tigude, kärbeste ja ämblikega ning lõpetades rottide ja hiirtega. Evolutsiooni käigus väljakujunenud süsteem on kohmakas ja mitte eriti elegantne, kuid ilmselgelt parem kui mitte midagi.

Kui me julgeksime, kas põhimõtteliselt oleks võimalik kasutada tänapäeva teaduse ressursse inimeste mälu parandamiseks? Võimalik, et jah. Näiteks on üks Toronto uurimisrühm näidanud, et aju spetsiifiline elektriline stimuleerimine kergendab olemasolevate mälestuste meeldetuletamist.

Sellised meetodid on aga piiratud. Nii võib muuta mälu kergemini ligipääsetavaks, kuid mitte tingimata usaldusväärsemaks, ning muutus ei oleks kuigi suur. Et muuta mälu nii paremini ligipääsetavamaks kui ka usaldusväärsemaks, oleks vaja midagi enamat. Näiteks Google’i sarnast mudelit, kus inimese mälu tööpõhimõttel otsitakse vihjete abil fakte arvuti võimsusega.

Kuigi praktikas võib esineda mitmeid takistusi, pole põhimõtteliselt mingit põhjust, miks uue põlvkonna ajuimplantaadid ei võiks jätkata sealt, kus loodus jänni jääb, ning ühendada meie aju Google’i sarnaste hiidkaartidega. Nii võiks saada otsida mitte ainult võrgus olemasolevat infot, vaid ka iseenda mälestusi arvuti otsingumootori tõhususe ja usaldusväärsusega.

Kas see muudaks inimesed arvutiteks? Sugugi mitte. Hiiglasliku mälukaardiga varustatud ajuimplantaat ei mõjutaks meie võimet mõtelda, tunda, armastada või naerda, see muudaks vaid mäletuste meeldetuletamise tõhusust. Tegelikult ei ole isegi oluline, et mälu mahtuvus kuigi palju suureneks, vaid see, kuivõrd hästi kord juba kogutud mälestusi kätte saab. Seda protsessi võiks arvutite tööpõhimõttel oluliselt parandada.