Aja tegur psühholoogias

Jüri Allik Skype: juri.allik@ut.ee

Loe kommentaare (2) Samal teemal (4)

Erinevates teaduse valdkondades kulgeb aeg erineva kiirusega.

Seda koges Francis Crick, kahekümnenda sajandi üks kõige koloriitsemaid teadlasi,kui ta molekulaarbioloogiast,kus ta oli saavutanud kõik (kaasa arvatud Nobelipreemia), kolis üle aju uurimisse.

Oma raamatus „Mis meeletu püüdlus” (What mad pursuit: A personal view of scientific discovery, 1990) tegi ta ühe olulise tähelepaneku:

“Looking back, I can recall how strange I found this new filed. There is no doubt that, compared to molecular biology, brain science is in an intellectually backward state.

Also the pace is much slower. One can see this by noting how the word recently is used. In classical studies (Latin and Greek) “recently” means within the last twenty years. In neurobiology or psychology it usually means within the last few years, whereas in modern molecular biology it means within the last few weeks” (lk. 162).

Tõepoolest näib, et psühholoogias valitseb arusaam, et aastaga ei saa midagi erilist juhtuda. Sellest olen ma saanud isikliku õppetunni ja kahjuks mitu korda järjest.

Koos Helle Pullmanni ja Anu Realoga kirjutasime me artikli sellest, kuidas muutub inimese enesehinnang tema eluea jooksul.

Kuigi meil ei olnud kannatust jälgida seda, kuidas enesehinnang muutub ühe inimese eluea jooksul, kogunes meil piisavalt suur hulk Eesti andmeid eri vanuses inimeste enesehinnangutest. Osa neist oli valitud juhuslikult rahvastiku registri põhjal ja osa neist olid ennast ise värvanud vastates internetis üles riputatud küsimustikule.

Nende andmete pealt õnnestus teha mitu olulist järeldust: esiteks väited, nagu oleks enesehinnangul kindel trajektoor läbi inimese elu (alguses kasvab ja siis langeb)ei pea paika.

Teiseks, internetiküsitlusi ei saa vähemalt enesehinnangu suhtes usaldada, kuna internetis kipuvad küsimustele vastama parema hariduse ja kõrgema enesehinnanguga inimesed.

Kõik oleks ju väga tore, kui artikli esimeselt leheküljelt poleks lugeda üsna depressiivset informatsiooni käsikirja saatuse kohta: toimetusse saabunud 4. detsembril 2005 ja avaldamiseks vastu võetud 15. juunil 2007. aastal. See, et käsikirja ümbertegemine nii palju aega võttis on meie endi süü, kuid vastu võtmise hetkest kuni ilmumiseni kulus veidi vähem kui kaks aastat!

See ei ole veel kõik. Enne kui Experimental Aging Research selle vastu võttis, jõudis selle artikli käsikiri ära käia veel vähemalt 5 ajakirjas, kust see ilma erilise tseremooniata tagasi lükati. Seega kulus ühe pisikese, kuid autorite meelest olulise idee avaldamiseks umbes 6 aastat, millest viimased poolteist aastat trükkimise ootamise järjekorras. Seepärast oli Francis Crickil tuliselt õigus: aasta on tõesti minimaalne mõõtühik sündmuste jälgimiseks psühholoogias.

Muidugi võib lohutada ennast mõttega, et Experimental Aging Research polegi väga tõsine ajakiri (mõjutegur 1.4), mida hoiab elus toimetaja Jeffrey Eliase parandamatu optimism ja entusiasm. Kahjuks pole see meie ainus käsikiri, mis on üle aasta oodanud oma ilmumisjärjekorda.

2005. aastal ilmus ajakirjas Science artikkel, mis põhjustas väikese revolutsiooni stereotüüpide uuringus. Üle poole sajandi oli valitsenud arvamus, et stereotüübid, teiste seas rahvusliku iseloomu omad, sisaldavad endas alati ka tõetera ja on reaalselt iseloomulike joonte liialdatud väljendus. Näiteks, kui ming irahvas arvab ise või arvavad tema kohta naabrid, et tema tüüpiline esindaja on laisavõitu, siis on selles mingiosa tõtt – küllap on selle rahva seas mugavaid inimesi, kes ei viitsi ennast pingutada, enam kui mujal.

Ilmunud töö, mis põhines 49 kultuuri andmetel (Eesti andmeid kogusime koos Anu Realoga), näitas, et reeglina pole rahvuslikel stereotüüpidel mingit seost isiksuse hinnangute keskmistega. Kuid järeldusel, et rahvuslikud stereotüübid ei põhine tegelikkusel, oli mitmeid peensusi, mis vajavad kontrollimist. Üks neist on näiteks see, et testid tuli tõlkida 27 eri keelde ja vähemalt osa tulemusi võis olla põhjustatud tõlke kadudest. See andiski meile mõtte pöörduda Venemaa poole, kus on küll üks keel, kuid suured geograafilised ja kultuurilised erinevused.

Meilegi üllatuslikult õnnestus René Mõttusel, Anu Realol, Helle Pullmannil, Anastasia Trifonoval ja mul koguda suhteliselt lühikese aja ja 55 Venemaa kaastöölise abiga ligikaudu 11 tuhande vastaja andmed 40 Venemaa paigast alates Kamtšatkast ja lõpetades Karjalaga. Umbes aasta peale viimaste andmete laekumist oli meil nende andmete põhjal kirjutatud artikkel trükis juba ilmunud.

Kohe kirjutasime ka teise artikli, milles me püüdsime lahendada saladusliku „vene hinge” küsimust. Me püüdsime võrrelda seitset tuhandet etnilise venelase tänapäevast kirjeldust nende ettekujutlustega, mida kirjanikud ja filosoofid (näiteks Ivan Gontšarov, Fjodor Dostojevski, Nikolai Berdjajev, Aleksander Solženitsõn jt) on vene iseloomu kohta kirjutanud.

Meie tulemused on kindlasti pettumus neile, kes arvavad, et venelased on mingi eriline tõug, kellele näiteks lääne tüüpi demokraatia lihtsalt ei sobi. Meie tulemused olid väga ühemõttelised: keskmise venelase isiksus ei erine mitte millegi poolest sellest, kuidas inimesed ligikaudu 50 teises kultuuris isiksust kirjeldavad.

Meie õnneks oli meie argumentatsioon veenev ja 9. aprillil saatis ajakirja Journal of Cross-Cultural Psychology toimetaja Ute Schöpflug sõnumi, et käsikiri on avaldamiseks vastu võetud.

Ma kirjutan neid ridu 19.märtsil 2010. aastal ja see käsikiri pole isegi mitte elektroonselt veel jõudnud ilmuda Journal of Cross-Cultural Psychology kodulehele. Kõnelemata autorite frustratsioonist on selline aeglane aja kulg seda üllatavam, et tegemist on kultuuride võrdlevate uuringute lipulaevaga, mille peatoimetajaks on erakordselt energiline David Matsumoto.

Hiljuti lugesin Craig Venteri raamatut „Dekodeeritud elu: minu genoom, minu elu” (A life decoded: my genome, my life). Venter on akadeemik, kes mingil hetkel hülgas turvalise akadeemia ja sukeldus erakapitalil põhinevasse ärisse. Tema sõnade kohaselt 18. septembril 1999. aastal lülitas ta sisse kõik kolmsada Celera Genomics’ile kuuluvat ABI

370 analüsaatorit, igaüks hinnaga $300 000, selleks, et sekveneerida kogu inimgenoom. Üheksa kuud hiljem toimus Valges Majas pressikonverents president Bill Clintoni osavõtul, kus Craig Venter teatas, et inimgenoom (hiljem tuli välja, et tema enda oma) on peaaegu täielikult dekodeeritud.

Kuigi algselt oli plaanitud, et pressikonverentsi ajaks ilmub ka tulemusi kirjeldav artikkel ajakirjas Science, siis tegelikult ilmus artikkel alles 16. veebruaril2001. aastal.

See on ikka natuke uskumatu, et kogu inimgenoomi kindlakstegemiseks kulus kõigest 9 kuud, samal ajal kui psühholoogias pole haruldane, et artikli tegeliku ilmumiseni selle vastuvõtmisest alates kulub reipalt üle aasta. Kindel on see, et psühholoogiat ei hakka keegi seni tõsiselt võtma, kuni selle tegijatele on ükskõik, kas mingi tulemus saab maailmale teatavaks täna või alles poolteist aastat hiljem.

Ülal kirja pandud lugusid vaadates tekib mul arvamus, et psühholoogia õppekava peaks õpetama, kuidas aja tegurit arvesse võtta. Noortel inimestel on illusioon, et nad elavad igavesti ja ajal pole seepärast kuigi suurt väärtust. Kuid edu teaduses eeldab võimet ajas rännata. Erinevalt diletandist peab professionaal mõtlema sellele, milline on tema ideede retseptsioon vähemalt lähima 10 aasta perspektiivis.

Näiteks praegusel hetkel, et kuuluda psühhiaatria ja psühholoogia 1% enimtsiteeritud teadlaste hulka on tarvis, et viimase 11 aasta jooksul ilmunud artikleid oleks tsiteeritud vähemalt 533 korda (ISI Essential ScienceIndicators). Eestis töötab praegu oma valdkonnas 1% künnise ületanud teadlasi vaid 15, nendest kaks psühholoogias (Risto Näätänen ja Jüri Allik). Lisaks muidugi veel loomulikult ka Endel Tulving, kelle saavutused lähevad Kanada arvele.

Seega, edu saavutamine pole kuigi keeruline. Põhilise reegli on kenasti sõnastanud Malcolm Gladwell oma raamatus Outliers (2008).

Selleks, et mingil alal edu saavutada tuleb sellega vähemalt 10 000 tundi pühendunult tegeleda (kümne tuhande tunni reegel). See reegel, nagu Gladwell veenvalt näitab, kehtib ühte viisi nii Mozarti kui Bill Gatesi kohta.

Lihtne on näha, et see tähendab, et 10 aasta jooksul tuleks iga päev, kõik laupäevad ja pühapäevad kaasa arvatud, ligikaudu 3 tundi ainult oma lemmikalaga keskendunult tegutseda.

Psühholoogiale rakendatuna tähendab see seda, et nende 10 tuhande tunni jooksul tuleb järgmise 10 aasta jooksul kirjutada ja avaldada nii palju häid artikleid, et teised uurijad peaksid vajalikuks neid kokku ligikaudu 600 korral viidata.

Mul on mõned väga head Nigella Ekspressi stiilis retseptid, kuidas kümne aastaga jõuda vähemalt 600 viiteni. Mul oleks neid retsepte isegi rohkem, kuid psühholoogina ma tean maagilist arvu 7, mis piirab inimese vastuvõtu võimet.

Seepärast on retsepte täpselt seitse.

Retsept nr 1

Tuleb avaldada aastas 5-10 artiklit ja nii kõik kümme aastat järjest. Mõned üksikud geeniused saavad endale lubada seda, et nad oma elu jooksul avaldavad vaid paar artiklit, mis on nii olulised, et kõik on sunnitud nendele viitama. Lihtsurelikud vajavad piisavalt suurt hulka lehmi, kes neile vajaliku arvu tsitaate välja lüpsavad. Näiteks keskmist viimase 10 aasta jooksul ilmunud psühhiaatria ja psühholoogia artiklit viidati ligikaudu 10 korda. Seega oleks isegi täiesti keskmisel tasemel kirjutatud artikleid vaja 60 tükki ehk 6 artiklit aastas.

Retsept nr 2

Tööta koos nendega, kes on sinust paremad. Bibliomeetria üks kõige kindlamaid reegleid on see, et ühemehe või –naise artikleid jääb iga aastaga vähemaks. Ühe artikli autorite keskmine arv kasvab pidevalt, mis tähendab seda, et oma kaasautoreid tuleb üha hoolikamalt valida. Tark uurija valib neid, kes temast paremad on. Eelkõige selle pärast, et nii on palju huvitavam, kuid kindlasti mitte lihtsam. Mulle tundub, et ma olen olnud õigel ajal õiges kohas, kuna olen artikleid avaldanud koos Robert McCrae, Risto Näätäneni ja Endel Tulvinguga, kelle töödele viiteid tuleb lugeda kümnetes tuhandetes.

Retsept nr 3

Avaldada tuleb mitmes erinevas valdkonnas ja eriti nendel teemadel, kus uurimistöö on intensiivne. Loomulikult on kõige paremaks teeviidaks uurimisprobleemi valikul uudishimu: see, mis tundub olevat kõige põnevam, seda tulebki uurida, ükskõik, mida kolleegid sellest arvavad. Kuid aeg-ajalt, eriti kui kerkib üles probleem vana teema muutmisest, on kasulik vaadata mõnest andmebaasist järele, kui palju selle märksõnaga töid üldse ilmub. Näiteks, kui noorel psühholoogil tekib kiusatus sukelduda emotsionaalse intelligentsuse (EI) uurimisse, siis otsing Web of Science’is märksõnapaariga ”emotional intelligence” võiks mõjuda kainestavalt.

19. märtsil 2010 andis otsing vastuseks 1217 artiklit alates 1999. aastast, kui see sõnapaar üldse esimest korda mõnes töös esineb. Kokku on seda sõnapaari sisaldavatele töödele viidatud 9294 korda. Kui need arvud tunduvad suured olevat, siis tasub võrdluseks võtta mõni teine viimase aja menumõiste, näiteks teadvuse teooria („theory of mind” ehk ToM), mis ilmus areenile veidi varem – 1982. aastal.

Tänu pikemale elueale on seda mõistet sisaldavate tööde arv umbes kaks korda suurem – 2553 tööd. Kuid see, mis eristab inimese enda teooriat oma teadvuse kohta emotsionaalsest intelligentsusest on viidete arv. ToM töödele on praeguseks kokku viidatud 50 314 korda.

Selge on see, et ToM-i uurimine on mitmeid kordi mõjukam kui emotsionaalse intelligentsuse uurimine, mis 2009. aastal näitas esimesi väsimuse märke. Avaldatud tööde arv jäi alla eelmise aasta omale. Muidugi ei maksa erinevate teemadega liiale minna, nagu ma ise olen seda teinud. Hiljuti õnnestus mul koos heade kolleegide Pärtel Lippuse ja Karl Pajusaluga avaldada isegi üks töö eesti keele väldetest.

Lisaks monokultuursuse vältimisele on koostöö toredate ja andekate inimestega peaaegu alati ennast ära tasuv. Näiteks, kuigi ma olen kogu oma teadliku elu olnud psühhofüüsik, oli see Pärtel Lippus, kes õpetas mulle, kuidas ehitada psühhomeetrilist funktsiooni kolme (mitte kahe) vastusekategooria korral.

Retsept nr 4

Tuleb mõelda artikli elueale ja võimalust mööda avaldada artikleid, millel on pikk eluiga. Artikli eluiga saab mõõta sellega, kui kaua seda tsiteeritakse. Üldine reegel ütleb (ühine enamusele teadustest), et viidatavuse sagedus saavutab oma tipu 2-3 aastat peale töö ilmumist.

Peale seda hakkab enamusel töödel viidatavuse sagedus langema. Sarnaselt radioaktiivsele lagunemisele võib artikli poolestusaega mõõta ajaga, mis kulub viitamise maksimumist kaks korda madalamale tasemele langemisega. Nii lihtne see ongi: tuleb avaldada maksimaalselt palju töid, mille pool eluiga on maksimaalselt pikk - mitte tavalised 5, vaid näiteks 10 aastat.

Jah, aga kuidas ette ära arvata, milliseks kujuneb artikli eluiga? See ei olegi nii keeruline, kui alguses paistab: tuleb valida probleem, mille lahendamisest on huvitatud paljud ja tulemused avaldada võimalikult kõrge mõjuteguriga ajakirjas.

Retsept nr 5

Ära kipu tegema seda, mida teised teevad sinust paremini! Näiteks ei suuda mitte keegi võistelda David Schmittiga, kes oma kultuuride vahelise võrdleva uurimuse jaoks suutis kokku koguda andmed 56 riigist. Ma kujutan ette, et kui Helle Pullmann, Anu Realo ja René Mõttus oma jõud ja oskused ühendaksid, nagu nad seda vene iseloomu ja isiksuse projektis tegid, siis oleks võimalik midagi ligilähedast korrata.

Enda kohta tean ma kindlasti, et ma pole selleks suuteline.

Palju paremini tuli mul aga välja mõnede küsimuste esitamine, millele David Schmitti kogutud andmestik vastuseid pakkus. Näiteks me küsisime, milline on inimeste enesehinnangu ja isiksuse omaduste geograafiline jaotus, mis osutuski mõttekaks küsimuseks. Samuti tuli pähe Henry Higginsit painanud küsimus, miks naine ei võiks olla nagu mees? Jällegi andis David Schmitti kogutud andmestik huvitava vastuse: ühiskonna arenguga ei muutu meeste ja naiste isiksuse omadused omavahel sarnasemaks, vaid  eelkõige meestega toimuvate muutuste tõttu paisuvad need aina suuremaks. Huvitaval kombel on see artikkel samal aastal ilmunud artiklite seas tsiteeritavuse ülemise 1% seas (19. märtsiks 2010 aastal oli seda tööd 25 korda viidatud).

Retsept nr 6

Selleks, et sõnum kohale jõuaks on tarvis seda vähemalt 6 korda korrata! (Tulvingu reegel). See oli peaaegu esimene asi, mida Endel Tulving meie esimesel kohtumisel mulle soovitas.

Ilmselt peale seda, kui ma olin kurtnud, et minu geniaalset avastust keegi eriti tähele ei ole pannud. Endel Tulving on seda mõtet mulle vähemalt kuus korda üle korranud –täpselt nii, nagu seda reegel nõuab – ainult et vajalike korduste arv, mis sõnumi kohale viiks, on mõnikord muutunud sõltuvalt juba ära joodud manhattenite arvust.

Sõltumata täpsest korduste arvust lähtub reegel sellest, et inimese vaim on vintske ja selle läbimurdmiseks on tarvis oma ideed (juhul, kui see on olemas) mitmest eri küljest tutvustada. Arstidele tuleb lugu jutustada nii, et nad saaksid aru, kuidas haigete ravimine sellest paremaks läheb. Pedagoogid peaksid nägema tulu, mis kasvatamise paremaks muutmisest tõuseb.

Sotsioloogid peaksid juttu  kuulates aru saama, mis neil on seni puudu jäänud ühiskonna mõistmisest.

Retsept nr 7

Seda, mida sa ei tee kohe, ei tee sa suure tõenäosusega mitte kunagi! (Aja reegel).

Ma olen iseenda ja oma noorte kolleegide jälgimise põhjal märganud kolme kõige sagedasemat viga: esiteks, andmete kogumisele kulutatakse rohkem aega kui saadud tulemuste vormistamisele; teiseks, andmetega mängimine tundub olevat palju huvitavam, kui sõnumi kokkukirjutamine; kolmandaks, vähese keskendumise tõttu unustatakse ära, mis on juba tehtud ja seda korratakse ikka ja jälle.

Kuid kõige suurem defitsiit näib siiski olevat otsustavuses. Ükskõik millise uurimisprojekti kõige frustreerivam omadus kipub olema see, et ta kipub venima ja üldse mitte mõistuse puudumise tõttu. Sageli on lahendus käega katsutavas kauguses, kuid jääb puudu otsustavusest teha vajalik viimane samm. Kui seda sammu ei tehta, siis kipuvad projektid venima muutudes noorele uurijale tõeliseks luupainajaks.

Seepärast on minu viimane seitsmes retsept, mida ma pean ise kõige olulisemaks, väga lihtne: tee seda, mida saab teha kohe, muidu jääb see vinduma kasvatades tõenäosust, et seda ei tehta kunagi.

* Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Alliku artikkel ilmus Eesti psühholoogide liidu Laualehes nr 4 2010. Novaator avaldab artikli autori loal.