Hundid sõid Eestis inimesi veel 140 aastat tagasi

Ühel külmal päeval jäi trummilööja Tartumaal vintis peaga pimedas koju minema. Teel ründas teda hundikari. Mehest jäid järele ainult riideräbalad ja lihast puhtaks näritud kondid. Suure näljaga olid soed nahka pistnud isegi trummi katnud naha.

Loodusuurija ja kirjanik Jakob Benjamin Fischer kirjeldab sellist lugu 1791. aastal ilmunud Liivimaa loodusloos.

Hundid olid toona inimesele reaalne oht. 18. ja 19. sajandil tuli Eesti- ja Liivimaal talviti liikudes arvesse võtta, et hundid on näljas ning kõhutäie nimel valmis unustama ka selle reegli, et inimest tuleb karta.

16. sajandil on kirjeldatud, et talviti reisiti alati piikide ja ambudega relvastunult, et end huntide eest kaitsta. Ree taga lohises pikk köis, selle otsas kaigas, mis pidi hundid eemal hoidma. Lisaks peletati hunte tulega, püssirohu lõhnaga, kette kõlistades, täksiti rauaga tulekivi, puhuti pasunaid ja taoti trumme. Kuid nagu eelkirjeldatud lugu Tartumaalt viitab, polnud ka trummist alati abi loota.

Ilmar Rootsi kaitses reedel Tartu Ülikoolis ajaloodoktori väitekirja inimese ja hundi suhetest Eestis 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi lõpuni. Kuus aastat tagasi avaldas Rootsi monograafia “Susi tuli soovikusta”, mille tarbeks kogutud materjaliga edasi töötades valmiski väitekiri. Üks osa tema tööst puudutab inimsööjahunte.

Esimesed kirjalikud tõendid

Kehakultuuriharidusega, praegu pensionipõlve pidav Rootsi asus 1980ndatel uurima metsloomade ja jahi kohta käivat rahvapärimust, ning sealt sai alguse tema erakordne huvi kiskjalooma hundi vastu. Uurimistöö käigus on ta lisaks Eesti Kirjandusmuuseumi kogudele uurinud huntide kohta käivat Eesti Rahva Muuseumis, Eesti ajalooarhiivis ja Peterburi ning Riia arhiivides. Ta on õppinud tundma huntide käitumise eripärasid ning käinud ise öösi metsas huntide hääli kuulamas ja püüdnud hunte nende häält matkides ligi meelitada.

Hundi ja inimese suhete käiva uurimistöö puhul on Rootsi sõnutsi 18. sajandi ja 19. sajandi vahel üsna suur erinevus. Kui esimese kohta on kirjalikku materjali üsna pisteliselt, siis 19. sajand on tänu koguduste kirikuraamatule päris hästi uuritav.

 “18. sajandi kohta käivad andmed on lünklikud, pastorite ettekandeid pole ning arhiividest leitu on siiski pigem juhuslik,” ütles Rootsi.

Üks esimesi korralikke allikaid inimsööjatest huntide kohta on Kambja koguduse õpetaja Johann Heinrich Frosti poolt kirikukroonikasse viie aasta jooksul sissekantud lapsemurdmise juhtumid, mil hundid murdsid Kambja kihelkonnas 11 last ja ühe täiskasvanud naise.

Esimene neist sissekannetest 1762. aasta kesksuvest räägib, kuidas hunt haaras kaasa maja lähedal loomi karjatanud 6-aastase Peebu. Lambad, mida laps valvas, metsast tulnud hunti ei huvitanud, ta võttis hoopis poisi. Kisa peale hakkasid vanemad hunti koeraga jälitama, hunt viskaski lapse maha, kuid eluvaimu tol enam sees polnud.

Suuremad murdmised olid veel Sangaste kihelkonnas aastail 1792-93, kus hundid puresid surnuks 13 kuu jooksul viis last.

Hundiaastad

19. sajandi luteri kirikukroonikad kajastavad aastail 1804-1853 kokku 111 murdmisjuhtu, kus hallivatimeeste kihvade läbi sai surma 108 last, kaks meest ja üks naine.

Ilmselt oli selliseid juhtumeid rohkem, sest 1840. aastail läks Liivimaal õigeusu kirikusse üle umbes 65 000 inimest, kümnendik elanikkonnast. Nende kohta luteri kirikuraamatutes andmed puuduvad.

Erakordne oli 1809. aasta. Inimsööjahuntide tegevus oli kandunud Põhja-Tartumaale. Iga kuu langes huntide läbi üks või mitu last. Veebruaris hakkas inimveri huntidele eriti meeldima: kuue mõisa maadel murti kokku üheksa, augustis ja septembris kuus last. Kokku viisid hundid sel aastal minema 45 last, 34 neist Torma-Lohusuu kihelkonnast.

Järgmisel aastal olid hundid inimjahil Äksi kihelkonnas. Elu jättis 9 last.

Mitte kõik hundiründed ei lõppenud surmaga, osa kihvade läbi kannatanuid õnnestus siiski ka terveks ravida.

Üksikuid murdmisjuhte oli ka järgmistel aastatel 1820. aastail olid inimsööjahundid tegevuses Räpina ja Põlva kihelkondades. Edasistel aastatel oli inimsööjaid liikvel ka Harju-, Viru- ja Järvamaal.

1846. aasta oli taas must aasta. Huntide roaks langes 16 inimest, murdmisi oli nii Tartumaal, Võrumaal kui Harjus.

Viimane hundi poolt murtud laps on luteri kirikuraamatusse kantud 1853. aastal: Maetsma küla õuelt viis hunt kaasa viieaastase perepoeg Toomase.

Rahvapärimus räägib murdmistest ka hilisematel aastatel, kuid kirikuraamatuis neist hundiohvritest jälge pole. Õigeusu kirikuraamat Iisaku kihelkonnast pakub siiski veel ühe hilisema juhtumi: 1873. aastal viis hunt  kaasa 9-aastase poisi, kelle pea, käeluu ja sõrmeotsad leiti hiljem kolme versta kauguselt metsast.

Pärast seda pole hundid enam inimesi murdnud, kuigi marutõbiste loomade rünnete tõttu on Eestis inimesi surma saanud hiljemgi, ka pärast Teist maailmasõda.

Kust tulevad inimsööjahundid?

Rootsi toob välja, et selleks peab hunte olema suurel hulgal, nende seas ka inimesele ohtlikke loomult agressiivsemaid loomi, aga ka vanu ja haigeid erakhunte. Hunte oli sel ajal Eesti metsas palju rohkem kui tänapäeval.

Teine eeldus: tol ajal jälitasid inimesed hunte vähe, seega puudus loomadel inimese ees hirm. Kui siia lisada saakloomade nappus, siis ongi põhieeldused täidetud.

Eestis on hundid lapsi murdnud just suvisel ajal, mitte talvel näljaga, see viitab, et loomi ajendas mitte ainult tühi kõht, vaid ka lihtne loomalik murdmiskirg.

Murdjate hulgas olid ka koduhundid – kutsikana metsast toodud loomad, kes olid inimeste keskel üles kasvanud. Neid kasvatati selleks, et koertega ristata ja saada häid jäljekoeri, aga ka selleks, et koduhuntide abil karja metshuntide eest kaitsta. Kodus kasvatatud hundid inimest ei kartnud, kuid kiskja loomus oli neis alles.

Viimased poolteist sajandit pole Eestis hundid inimesi murdnud. Miks? Hundikarjad on väiksemad, seega leidub vähem ka inimesele ohtlikke erakhunte, märgib Rootsi. Teiseks, metsas on hundile piisavalt toitu. Jahti peetakse tänapäeval rohkem, tark loom oskab inimest karta. Koduhuntide kasvatamist enam ei harrastata.

Lisaks on muutunud ka elustiil – lapsed ei käi enam üksi karjas, marjul, seenil ega saada vanemaid põllutööde juures.

Kuid hundi loomus ei ole muutunud. Kui olud muutuvad, siis võivad loomad taas inimese vere vastu huvi tundma hakata, hoiatab Rootsi.

• Tweet