Inimeste suhtlemine: mida sealt ikkagi saab välja lugeda?

Tartu Kommertsgümnaasiumile tehtud tulistamisähvardusega seoses sattus lapsevanemana koolimajja ka Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena dotsent Silvi Tenjes.

Koolimajas lastevanematele tulistamisähvardusele järgneval päeval seletusi jagavat prokuröri ja politseinikku vaatas ta aga teiste lastevanematega võrreldes sootuks teise pilguga.

Ta on juba kakskümmend aastat uurinud käeliigutusi ja žeste, mida inimesed suhtluses kasutavad. Nüüd on sellest teemast välja kasvanud Tartu Ülikooli multimodaalse suhtluse uuringute grupp MUSU, mis püüab koondpildis vaadata kõike, mis suhtlusolukordi puudutab: mida öeldakse, kuidas öeldakse, mis liigutused seda kõike saadavad ning kuidas see suhtlus ruumis paigutub. Juba 2006. aastast teevad TÜ suhtlusuurijad koostööd mitmete Põhjamaade ülikoolidega.

Situatsioon tulistamisähvarduse järgses koolimajas oli justkui üks selline, mida Tenjes oleks uurimisrühmas soovinud videolindilt analüüsimiseks ette võtta.

„Seal oli mehise olemisega naisprokurör, kes mõjus nagu politseinik tavakujutluses võiks olla, ning politseinik, kes mõjus vaiksena ja südamlikuna. Tuleb rõhutada, et üks asi on see, kuidas kellegi käitumine tundub, teine asi aga see, milline on tegelikkus – mõlemad tegid oma tööd  – edastasid infot, suhtlesid – täpselt ja asjalikult. See on situatsiooni kolmas ja tähtsaim komponent – vajalik info edastati ning turvalisus oli taastatud,“ rääkis Tenjes.

Nii reaalsed kui virtuaalsed suhtlejad tegutsevad maailmas täis objekte, tehnoloogiaid ja mobiilsust. Seetõttu on inimesed tihti sunnitult olukordades, kus loeb iga sekund ja mängus on inimelud ning võtmeroll seal on suhtlusel.

Avarii raudteel

Suurbritannia uurijatel on üles filmitud suhtlusuurijate seas tuntud videolõik, mis kujutab õnnetusjuhtumi õppust autode kokkupõrkest raudteeülesõidul, kuhu on jõudnud kaubarong. Mismoodi siis info liigub, kes mida teeb ja kuidas infot vahetada – kuidas meedikute ja politsei sõnalises ja mittesõnalises suhtluskoostöös luuakse koht professionaalseks abistamiseks, kui küsimus on inimelude kiires päästmises.

Aga suhtlussituatsiooni analüüsimisest võib olla muudki praktilist kasu. Londoni muuseumide ja galeriide projektis salvestati videosse külastajate suhtluskäitumist ning selgus, et eksponaatide juurde paigutatud info leidmine valmistab tõsiseid raskusi.

Kuidas saab inimene hakkama suhtlusega, kus hakkama tuleb saada masinaga? Näiteks kui inimesel tuleb tagastada laenutatud jalgratas automaadile.

Jaapanis Tokyo tehnoloogiainstituudis doktorikraadi omandav Jaak Simm osaleb samuti Tartu uurimisrühma töös. Olles ise arvutiteadlase taustaga, püüab ta suhtlussituatsioonide õpitavustanalüüsides jõuda tulemini, mis võimaldaks arvutil inimese tegevust täpsemini mõistma hakata.

Lihtsaim näide: pangaautomaat, mis oskab selle ees hätta jäänud vanurile abi pakkuda. Või lennujaamas lendudele registreerimise automaat, mis tabab ära, millega inimene hätta jääb.

Selleks on vaja aga täielikku arusaama kõigist võimalikest olukordadest, millega inimene seal automaadiga suheldes hätta võib jääda.

„Nii on minu töö pigem analüüsida suhtlussituatsioonide õpitavust. See võimaldaks luua tulevikus automaatseid süsteeme, mis oskavad kohaneda uutele suhtlussituatsioonidele,“ ütles Simm.

Mis oli enne?

Endiselt on tuliseks vaidlusobjektiks, kas inimestel olid evolutsiooni käigus suhtluseks enne olemas žestid või häälitsused.

Kindel on see, et inimkeha ruumiline asetus määrab siiski ühtteist ära. Žestikuleeritakse enamasti siiski pigem enda ette, sest selja taha on liigutusi väga ebamugav teha.

Multimodaalse suhtluse uurimisteemasid võib leida väga eri paigust. Nii uurib doktorant Ingrid Rummo, kuidas intellektipuudega, Patau sündroomiga inimene, kellel meie arusaama järgi kõne kui selline puudub, igapäevastes suhtlusolukordades hakkama saab.

Oma doktoritöö tarbeks uurib Dmitri Kulakov Peipsi järve ääres elavate vene ja eesti kogukondades väljakujunenud kakskeelsust, kus üheaegselt kasutatakse nii eesti kui vene keelt.

Silvi Tenjese sõnul on uurimisrühma eesmärk aidata inimestel suhtluses paremini hakkama saada: õpetada märkama inimest, tema kõnet, käeliigutusi, näoilmeid ja ruumi tema ümber. Nende suhtlusmodaalsuste teadvustatud kasutamine või märkamine võib abistada igasuguses sotsiaalses situatsioonis. Selle töö tulemusi on võimalik kasutada näiteks kas või võõrkeelte õpetamise tõhustamiseks.