Jalgpall on parem kui ...

Ei, mitte seks, vaid sörkjooks. Taani teadlaste uurimus kinnitab, et regulaarne  jalgpallitreening on tervisele palju parem kui tüütu jooksmine.

Kopenhaageni ülikooli haigla ja Bispebjergi haigla uurijad eesotsas Peter Krustrupiga moodustasid neljateistkümnest 20-40-aastasest treenimata vabatahtlikust kaks jalgpallimeeskonda, uurimaks, kuidas suudab regulaarne jalgpallimäng inimese tervist  mõjutada.

Kolmekuulise katseperioodi jooksul mõõdeti katsejäneste lihasmassi, vererõhku, rasvaprotsenti, üldist vastupidavust ja muid füüsilisi näitajaid, mida regulaarne treenimine eeldatavalt mõjutama peaks.

Nädalas peeti keskmiselt kaks kuni kolm tunniajalist mängu ning ehkki tulemused polnud üllatavad, siis nende ulatus küll – rasvaprotsent vähenes, lihasmass suurenes, vererõhk alanes ning vastupidavus suurenes. "Kõik, mida me testisime, muutus paremuse suunas," ütles Krustrup.

Samaaegselt viidi samu teste läbi ka treeningrühmaga, kes käis sörkimas. Ka nemad treenisid kaks-kolm korda nädalas, kuid mitte nii heade tulemustega.

On küll tervislik joosta pikki vahemaid ühtlase kiirusega, kuid tulemused kinnitavad, et sama kestusega vutimäng on efektiivsem. Jalgpallurite vastupidavus paranes pisut kiiremini, lihasmass suurenes aga oluliselt hoogsamas tempos.

Pärast 12-nädala pikkust treeningperioodi olid jalgpallurid kaotanud keskmiselt 3,5 kilo rasva, lihasmass oli aga suurenenud 2 kilo võrra. Jooksjad kaotasid kaks kilo rasva, lihasmassis aga muudatusi polnud. Vererõhk alanes mõlemal grupil umbes samal määral.

Teadlased usuvad, et jalgpallil on eelis, sest erinevalt jooksmisest ei ole tegemist monotoonse tegevusega. "Jalgpallurid jalutavad, sörgivad ning sprindivad vaheldumisi, mistõttu saavad tööd erinevad lihasgrupid ning ka erinevad lihaskiud – kui aeglasel sörkjooksul rakendatakse vaid aeglasi lihaskiude, siis jalgpall annab koormust ka kiiretele, kuid kergemini väsivatele lihaskiududele," ütles Krustrup.

Krustrup küsis sportlastelt, kui raskelt trennitegemine läheb ning tulemused panid ta muigama – jalgpallurid ei pidanud pingutust eriti raskeks, jooksjad olid aga risti vastupidisel seisukohal.

Jooksjate jaoks olid treeningud alati rasked. Vaatamata sellele, et nad liikusid tegelikult keskmiselt sama kiiresti kui jalgpallurid. "Ma arvan, et asi on selles, et kui sa jooksed, siis sa keskendud iseendale. Märkad, et on raske hingata ja pikapeale hakkab sul endast hale ning hakkad ootama treeningu lõppu," ütles Krustrup. "Jalgpall haarab su niivõrd kaasa, et sa ei märkagi, kui raske sul on, vaid üritad ainult vastast takistada või palliga läbi murda".

Tulemused on julgustanud teadlasi füsioloogiliste uuringutega edasi minema. Koostööd plaanitakse Rooma, Brüsseli ja Liverpooli ülikoolide teadlastega. Raha uuringuteks loodetakse saada Euroopa Liidult, UEFAlt ning FIFAlt. Uuringuid jätkatakse erinevas vanuses katsejänestega ning vaatluse alla võetakse ka teised pallimängud – käsipall, võrkpall ja korvpall.

Krustrup näeb jalgpallil suurt potentsiaali heaoluühiskonda muserdavate haiguste tõrjumisel. Kui sörkimisest suhteliselt nauditavam jalgpall osutub niivõrd kasulikuks, siis tuleks jalkamängu populariseerimisega tõsisemalt tegelema hakata ning seda mitte poisikeste, vaid eelkõige just täiskasvanud füüsilist koormust vajavate inimeste seas.

• Tweet