Kas intelligentsust saab treenida?

Tagasi

Edasi

Foto: Jaeggi at al/PNAS

Keegi ei kahtle, et jooksutrenn tuleb kasuks ka rattasõidus ja suusatamises. Jooksmine arendab vastupidavust, sellest on kasu paljude spordialade puhul.

Kas see võrdlus peab paika ka aju puhul? Kas ühe harjutuse abil on võimalik oma intelligentsust parandada?

Need, kes toodavad nuputamismänge, puslesid ja sudokusid, tahaks väga uskuda, et see on nii: puslet kokku pannes saab aju kätte just selle vajaliku treeningu. Kahjuks pole seni tõendeid, et sudoku lahendamine arendaks oluliselt muud peale sudoku lahendamise oskuse.

 Harjutamine teeb intelligentseks

Kuid Michigani ülikooli teadlane Susanne Jaeggi väidab, et on olemas harjutused, mille abil on võimalik intelligentsust treenida.

Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences ilmunud artiklis kirjeldab Jaeggi töörühm alg- ja keskastme kooliõpilaste peal tehtud eksperimente, mis näitasid, et ühe ülesande visa harjutamine parandas nn voolavat ehk paindlikku intelligentsust.

Voolavaks intelligentsuseks loetakse võimet luua abstraktseid seoseid, lahendada uusi ülesandeid, leida mustreid ja teha järeldusi.

Harjutus, mida laste peal kasutati, kannab nime “n-tagasi” ning see parendab töömälu – võimet infot meeles pidada.

2008. aastal näitas Jaeggi, et “n-tagasi” ülesannet harjutanud tudengid sooritasid paindlikku intelligentsust mõõtvaid teste paremini kui need, kes ajutrenni ei teinud. Mida rohkem trenni, seda paremad tulemused. Kuid uuring sattus kriitikatule alla, sest eri rühmade puhul kasutati voolava intelligentsuse mõõtmiseks erinevaid teste ning lisaks lühendati testide täitmise aega, mis läheb aga testi metoodikaga vastuollu.

 Vähemalt pool on pärilik

Voolav ehk paindlik intelligentsus on suures osas pärilik ning seda ei mõjuta ei teadmised ega haridus. Eri hinnangutel määravad geenid inimese intelligentsusest 50-80 protsenti.

Jaeggi eksperimentides osales 62 7-10-aastast last. Pooled tegelesid lihtsalt silmaringi laiendavate küsimustega, pooled harjutasid videomängus “n-tagasi” ülesannet.

Konn võis ekraanil asuda kuues erinevas kohas. Nuppu tuli vajutada, kui konn oli pildil samal kohal, kus ta oli olnud kaks pilti tagasi. Ülesande edukaks täitmiseks tuli meelde jätta piltide järjekord ja konna asukoht. Kui lapsed olid juba piisavalt osavad, siis piltide vahet suurendati, tuli vajutada, kui konn oli seal, kus kolm pilti tagasi.

Enne ja pärast harjutamist tegid lapsed teste, mis mõõtsid nende voolavat intelligentsust. Esimesed tulemused ei tõotanud midagi head. Keskmiselt ei olnud “n-tagasi” ülesande kallal pead murdnud lapsed testides põrmugi edukamad kui lihtsalt fakte õppinud lapsed.

Kui Jaeggi rühmitas lapsed selle põhjal, kui palju keegi neist oli “n-tagasi” mängus edasi läinud, siis ilmnes, et kõige rohkem arenenutel oli paranenud ka voolav intelligentsus, teistel siiski mitte.

Harjutamise mõju püsis kolm kuud, kuigi lapsed enam selle mänguga edasi ei tegelenud. Mis siis mängides paranes?  Lapsed õppisid eristama teri sõkaldest, ehk panema videomängu kirevas taustas tähele vaid neile vajalikku.

Võrreldes 2008. aasta täiskasvanute uuringuga oli laste puhul pilt siiski segasem. Intelligentsusnäitaja paranes vaid mõnedel. Illinoisi ülikooli teadlane Philip Ackerman ütles, et nii väikese osalejate arvuga (62 last) uuringus osalejate tulemuste järgi rühmitamine tekitab küsimusi. Intelligentsusnäitajad paranesid ju ainult 18 lapsel.

Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik ütles, et teateid intelligentsuse treenimise kohta on teaduskirjanduses üsna palju. “Kuid nad on enamuses puudulikud,” ütles ta. “Tavaliselt harjutatakse ühte ülesannet (näiteks “n-tagasi”), mis on vaid kaudselt seotud intelligentsusega. Samuti on väidetavat IQ kasvu mõõdetud sama ülesandega.”

Selliseid teateid, mis näitaksid, et ühe ülesande harjutamine (näiteks lühimälu) tõstab IQ-d mõõdetuna mingi üldise testi (näiteks Raven-testi) või siis teise ülesandega on väga vähe. Reeglina on tulemused väikesed ja lühiaegsed, lisas Allik.

Oklahoma ülikooli intelligentsuse uurimisega tegeleva Robert Sternbergi sõnul näitab see uuring siiski, et voolav intelligentsus on treenitav. Alates 1900. aastast on voolava intelligentsuse näitajad pidevalt kasvanud, seda tuntakse Flynni efektina.

Miks laste puhul tulemused siiski nii suurel määral erinesid? Võimalik, et osa lapsi ei olnud harjutusest üldse huvitatud. Jaeggi sõnul võisid mängu erinevad raskusastmed lapsi tüüdata.

Edasi kavatseb Jaeggi uurida, miks on sedasorti treening tõhus, kas see töötab ainult teatud omadustega inimeste peal ning mis võimaldab saada parimaid tulemusi. Kindel on, et mida rohkem harjutada, seda paremad tulemused. Oluline on, et treeningu käigus tulemused paraneks. Siin teadmised hetkel ka lõppevad.

Kas tead, kui suur on aga eestlaste keskmine IQ?

• Tweet