Kas meie esivanematel oleks tänapäeva olümpiamängudel šansse medali eest heidelda?

Siim Sepp Skype: siim.sepp@ut.ee

Loe kommentaare (0) Samal teemal (1)

Spordist on saanud juba ammu teadus. Täiustunud treeningmetoodika, toidulisandid, spordijoogid ning meditsiiniline abi on poole sajandi vanused maailmarekordid üsna naeruväärseks teinud.

Kas võime sellest järeldada, et kümnete tuhandete aastate eest elanud inimeste esivanematel poleks tänapäeval olümpiamängudel üldse mingit võimalust? Või on asi vastupidi – füüsiliste raskustega karastunud inimestele poleks tänapäeva mugavustega harjunud inimese alistamine eriline probleem?

Vastus sellele küsimusele on mitmetahuline. Esiteks on inimene viimaste miljonite aastatega arenenud selgelt kehvemaks maadlejaks, kuid oluliselt paremaks jooksjaks. „Šimpansi-laadne inimese esivanem oli tõeline jõumees,“ ütles Harvardi ülikooli antropoloog Dan Lieberman. „Ta oli kaasaegsest inimesest oluliselt tugevam ja kiirem, kuid tal puudus meile omane vastupidavus.“

Ka neandertallastega, kes elasid meiega koos veel mõnekümne tuhande aasta eest, ei oleks olnud ilmselt kuigi mugav maadelda. Siiski on paljud eksperdid seisukohal, et neandertallased ei ole meist kuigi erinevad.

Keskmiselt on nad pisut robustsema kehaehitusega, kuid ka tänapäeval leidub küllalt sellise kehaehitusega inimesi. Suurim muutus inimese kehalises evolutsioonis toimus palju varem, kui neandertallaste liin meie omast veel lahknenud ei olnud. Umbes kahe miljoni aasta eest hakkasid inimese eellase jooksja-võimed oluliselt paranema, sest inimene hakkas maa peal jahti pidama, kirjutas LiveScience.

Vastupidavusaladel eelis

Seega, kui oleks vaja valida, mis alal kaugete esivanematega võistelda, siis soovitatav oleks valida triatlon, jalgpall või muu spordiala, kus vastupidavusel on oluline roll. Isegi tugeva kehaehituse korral ei ole mõtet maadlusega riskida. Näiteks keskmine isane šimpans kaalub kõigest 50 kilo, kuid ta on niivõrd tugeva ülakehaga, et võib vabalt inimesel käe otsast rebida.

Esimene inimese eellane, keda võib pidada normaalseks jooksjaks, on Homo erectus. Umbes kahe miljoni aasta eest tõusis ta kahele jalale ning sai vabanenud kätte võtta kivi või oda. Aegamööda arenes inimene üha paremaks jooksjaks, mis on mõnevõrra üllatav, sest see strateegia ei ole teisi loomi jahtivate kiskjate seas kuigi levinud.

Näiteks lõvi ja teised kaslased on head sprinterid, kes luuravad hoolsalt oma saaki ning teevad siis järsu sööstu edasi. Inimene aga jooksis nii kaua, kuni kurnas oma saaklooma täiesti jõuetuks. Ülekuumenemise vältimiseks arenesid tunduvalt tõhusamaks ka inimese higinäärmed.

Võib tunduda, et tänapäevaks oleme oma jooksjavõimed kaotanud, kuid tegelikult on see vaid harjutamises kinni. Meil lihtsalt pole vaja nii palju joosta. Kuid normaalselt treenitud noorel inimesel pole tänapäevalgi mingi probleem järjest kümme kilomeetrit joosta.

Me ei saa ilmselt kunagi korraldada katset, kus inimesed oma eellastega erinevates spordialades jõudu saaksid katsuda. Tõenäoliselt jaguks võite mõlemale poolele, kuid üsna kindel on, et keskmisena on inimese füüsiline võimekus alla käinud.

Keskmise kütt-korilase päev oli täis füüsilist tegevust. Tavalise inimese päev tänapäeval on aga täis arvuti taga istumist ning juba ainuüksi kilomeetri järjest jooksmine käiks enamikule selgelt üle jõu. Rääkimata siis sellest, et jookseks hirve järel niikaua, kuni see jõuetult kokku kukub.