Kas olümpiasportlaste sugu peaks kontrollima?

Kui Pekingi olümpia ametnikud eelmisel nädalal sootestimislabori püsti panid, tõstis rahvusvaheline meedia hädakisa: kas tõesti peavad naissportlased võistlemiseks jälle läbima alandava ja tõenäoliselt vähetõhusa sookontrolli?

Selliste hirmude alus peitub olümpiamängude ajaloos, kuid seekord osutuvad need ilmselt alusetuks. Praegu kasutatakse Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) sootestimislaboreid vaid juhul, kui mõnel ametnikul üksikute sportlaste suhtes kahtlusi tekib, kirjutas LiveScience.

"Kahjuks tehti Pekingis mõned avaldused, mis jätsid mulje, nagu toimuks Pekingis sportlaste soo kontrollimine,” ütles ROKi meditsiinikomisjoni esimees Arne Ljungqvist. „See on vale. Naiste soo kontrollimine, mis sai alguse 1968. aastal, lõpetati enne 2000. aasta Sidney olümpiamänge teaduslikel ja eetilistel põhjustel.”

Massilisest soo kontrollimisest loobuti, kuna sellega ei suudetud avastada naistena esinevaid mehi, küll aga sorditi ebaõiglaselt välja geneetiliste või hormonaalsete häiretega naissportlased. Paljud eksperdid arvavad ka, et tänapäevaste rangete dopingutestide kõrval oleksid sootestid ülearused.

"Dopingukontrollis peab sportlane andma uriiniproovi kontrollija juuresolekul,” ütles Florida rahvusvahelise ülikooli meditsiinikolledži günekoloog Joe Simpson. „Mehel ei ole võimalik naisena esineda, kui ta peab kellegi nähes urineerima.” Teisisõnu on sookontrollist loobutud seetõttu, et see ei kindlusta sportlastele ausamaid võistlustingimusi.

Olümpia organiseerijad algatasid sookontrolli Mexico olümpiamängudel 1968. aastal, kartuses, et Ida-Euroopa riigid on medaliarve tõstmiseks võistlema saatnud naisteks maskeerunud mehi. Samuti oli tol ajal küllaltki levinud steroidide, näiteks meessuguhormooni testosterooni kasutamine, mille tagajärjel muutusid naised väliselt mehelikumaks.

Head kavatsused ei aidanud leida siiski ühtegi maskeerunud meest. Selle asemel karistati sookontrollis sportlasi, kellel esinenud häired mõjutasid sugukromosoome või genitaalide väljanägemist. Teadlaste sõnul oli nende sportlaste diskvalifitseerimine ebaõiglane, kuna nende mutatsioonid ei andud neile teiste sportlastega võrreldes mingit eelist.

Esialgu pidid naissportlased läbima põhjaliku riieteta läbivaatuse. Hiljem kasutati kromosoomiteste, millega sai avastada mutatsioone sugukromosoomides.

Üks jooksja, Maria Jose Martinez-Patino, kaotas oma esikoha Hispaania meistrivõistlustel 60 m tõkkejooksus aastal 1986, kui testid näitasid, et naise XX sugukromosoomide asemel olid tal mehe XY kromosoomid. Ta pidas maha pika võitluse, et saada 1992. aasta Barcelona mängudeks võistluskeelust lahti, kuid tema tippvorm oli selleks ajaks seljataga ning ta jäi kõigest kümne sajandikuga kvalifikatsiooniukse taha.

"Kaotasin oma sõbrad, kihlatu ja energia,” ütles Martinez-Patino 2005. aastal antud intervjuus. „Kuid teadsin, et olen naine ja et mu geneetiline erinevus ei andnud mulle ebaausat füüsilist eelist.”

Sidney mängude eel otsustati, et sookontroll on ebavajalik sportlaste paljastava riietuse ja rangete dopingutestide tõttu. 2004. aasta Ateena mängudest alates võivad võistelda ka soomuutuse läbi teinud transseksuaalid. Ekspertide sõnul on raske ja aeganõudva soomuutusprotseduuri läbi teinud sportlased nagunii oma parimad võistlemisaastad selja taha jätnud.

Naiseks saanud meeste kasv ja luustiku struktuur võivad jääda siiski eeliseks, kuid mitte rohkem, kui tavalistel võistlevatel naissportlastel. „Me ei diskrimineeri ju naiskorvpallureid või võrkpallureid nende kasvu pärast,” tähendas Simpson. Lisaks märgivad arstid, et selliseid mehi on raske leida, kes muudaksid sugu vaid eesmärgiga võistlustel paremaid kohti saada.

Küsimuseks on, kas sookontrolli üldse vaja on isegi nendel harvadel kordadel, mil ametnikud otsustavad selle läbi viia. Küsimus kerkis hiljuti, kui India jooksja Santhi Soundarajan kaotas 2006. aastal Aasia mängudel saadud 800-meetri jooksu hõbemedali ning üks ametnik nõudis testide läbiviimist.

Kuigi kõrvaltvaatajatele jäi olukord segaseks, võeti sportlaselt medal ära ning ta tunnistati meheks. 2007. aastal üritas Soundarajan enesetappu ja langes koomasse, kinnitades selle ajani järjekindlalt, et ta pole reeglite vastu eksinud. Talle oli välja antud ka naise sünnitunnistus.

"Arvan, et tal on lihtsalt haruldased häired soolises arengus,” ütles ROKi nõustanud endokrinoloog Myron Genel. „Selle avalikuks tegemine ja meediale teatamine oli täiesti kohatu.”

Pekingi olümpiamängude ametnikel jääb üle vaid loota, et selliseid skandaale õnnestub vältida ning olümpiamängud õnnestub sujuvalt läbi viia. „India atleediga toimunud fiasko polnud kindlasti hea näide sellest, kuidas sookontroll peaks toimuma,” ütles Genel.

• Tweet