Kas on kerge olla ülimees?

Mehelikkus on ebakindel seisund – seda on raske saavutada ja kerge kaotada. Oma mehelikkuse kaitsmiseks võivad mehed olla väga agressiivsed. 

 “Sugu on ühiskondlik nähtus,” selgitas üks mehelikkust käsitleva uuringu autoritest Lõuna-Florida ülikooli psühholoog Jennifer A. Bosson. “Mehed teavad seda väga hästi. Seetõttu jälgivad nad pidevalt, mis mulje nad teistele inimestele jätavad.”

Bossoni uurimisrühm pani oma katseisikud niiöelda naiselikul kombel käituma ning jälgis toimuvat. Ühes katseseerias põimisid mehed patse, samal ajal kui nende kaaslased tegid midagi mehelikumat või sooneutraalset – näiteks köiepunumist. Kui katsealustele pakuti vaheldustegevuseks piltmõistatuse lahendamist või poksikoti tagumist, valisid patsipunjad ülekaalukalt viimase.

Sel juhul, kui üks rühm mehi tegeles juustega ja teised mitte, ning kõik pärast poksima hakkasid, olid juustepunujad innukamad ja tegid agressiivsemaid lööke. Kui kõik katses osalejad pidid patse punuma ning ainult mõned said hiljem võimaluse poksikoti kallale minekuks, siis näitasid mittepoksijad hiljem üles suuremaid ärevuse märke – seda kontrolliti järgneva psühholoogilise testiga.

Artikli autorid kirjeldavad agressiivust kui ühte viisi, kuidas mees saab enda jaoks mehelikkuse taastada. Aadamapojad kasutavad seda siis, kui nad tunnevad, et on selleks sunnitud.

Bosson korraldas veel ühe põneva katseseeria, kus mõlemast soost inimesed said lugeda fabritseeritud politseiraporteid - mees või naine lõi samasoolist inimest pärast seda, kui too oli teda mõnitanud ja tema mehelikkuse/naiselikkuse kahtluse alla seadnud. Psühholoogid palusid katses osalevatel inimestel selgitada, miks raportis kirjeldatud inimene võis vägivaldseks muutuda. Kui kõne all oli naissoost riiukukk, iseloomustasid nii mees- kui naiskatsealused teda ebaküpse inimesena. Naised ütlesid seda ka meesoost kaklejate kohta. Kuid mehed uskusid, et rusikad käiku lasknud meest oli tõsiselt provotseeritud ning alandus sundis teda ennast kaitsma.

Psühholoogide sõnul arvavad inimesed, et mehelikkus on defineeritud saavutuste, mitte bioloogiliste iseärasuste kaudu. Naiselikkust seevastu nähakse eeskätt bioloogilise seisundina. Mehelikkuse kaotamine käib läbi sotsiaalsete patustamiste, naiselikkus aga kaob füüsiliste muutuste – näiteks menopausi tõttu.

Bossoni sõnul jälgivad meeste rollimudeleid eelkõige mehed ise ja üleastujad saavad enamasti karistuse.

Sarnased uuringud tõendavad teooriaid, et sugu on suuresti ühiskondlik, mitte bioloogiline fenomen. Samuti toovad sellised katsed välja soorollide negatiivse mõju meestele –pideva paine tagajärjel võib välja kujuneda depressioon, madal enesehinnang ning vägivaldne käitumine.

"Kui olin noorem, siis häirisid mind meessõbrad, kes keeldusid mu asjade hoidmisest ega julgenud öelda, kas mõni teine mees on nende arvates kena. Pidasin seda nende isiklikuks nõrkuseks, kuid nüüd saan ma meestest palju paremini aru," võttis Jennifer Bosson kokku.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Directions in Psychological Science.

• Tweet