Korrapäratus – universaalne keelereegel

Tagasi

Edasi

Foto: Flickr/James Morrison

Sõnajärjes sisalduva informatsiooni hulk on kõigis keeltes sama, sõltumata sellest, kas keeled on omavahel seotud või mitte.

See kooskõlalisus võib vihjata meie esivanemate ühisele algkeelele või universaalsetele ajuprotsessidele kõne töötlemisel.

Ajakirjas PLoS ONE ilmunud artikli autori ja Manchesteri ülikooli süsteemibioloogi Marcelo Montemurro sõnul ei oma tähtsust, millist keelt vaadelda.

Tema sõnul on isegi nii erinevate keelte kui hiina, inglise ja sumeri keeles lingvistilise korrapärasuse ehk sõnade seadmise viisi mõõduks midagi, mis tundub olevat keelte üldmõiste.

Keel kannab tähendust edasi nii valitud sõnade, kui ka nende järjestuse kaudu.

Osades keeltes, näiteks soome ja eesti keeles, on suur osa tähendusega seotud muutustest seotud sõna enda vormi muututmisega, näiteks erinevatel käänetel on erinevad lõpud. Nendes keeltes on sõnajärjekord suhteliselt vaba. 

Teistes keeltes, näiteks inglise keeles, ei ole sõnade seadmise vorm samas nii paindlik. "Jüri armastab Mari" tähendab midagi muud kui "Mari armastab Jüri".

Montemurro taipas, et ta on suuteline koguseliselt väljendama sõnajärjes kodeeritud informatsiooni hulka, arvutades välja teksti "entroopia" ehk kui ühtlaselt sõnad tekstis jaotuvad. Üldmõistena tähendab entroopia süsteemi korrapäratuse määra.

Uuringu kaasautor, Argentina riikliku tuumaenergia komisjoni teadlane Damian Zanette arvutas informatsiooniteooria meetodite abil välja kaheksas erinevas keeles olevate tuhandete tekstide entroopia.

Keelteks olid inglise, prantsuse, saksa, soome, tagalogi, sumeri, vanaegiptuse ja hiina keel.

Seejärel seadsid teadlased kõik sõnad juhuslikult ümber tekstides, mis ulatusid Shakespeare'i teostest kuni sumeri savitahvlitele kirjutatud palveteni.

Montemurro sõnul võib originaalteksti sõnu segi ajades hävitada, kuid sõnavara säilib. Sel moel teksti hävitades hävineb lingvistiline korrapärasus -  seaduspärasused, mida me kasutame informatsiooni kodeerimiseks.

Teadlased leidsid, et originaaltekstid kajastasid erinevusi keele grammatikas ja struktuuris. Kummalisel kombel oli aga erinevus algse korrastatud teksti ja juhuslikult sassi aetud teksti korrapäratuse vahel kõigis keeltes konstante.

Montemurro sõnul võimaldab see erinevus mõõta sõnajärjes kodeeritud informatsiooni hulka. Teksti sassi ajamisel kaotsi läinud informatsiooni hulk oli umbes 3,5 bitti sõna kohta.

Tema sõnul tegid nad huvitava avastuse - kõigis keeltes oli see väärtus peaaegu täpselt sama. Mingil põhjusel on need keeled välja arenenud nii, et selle sõnajärje seaduspärasuse piiresse jääda.

Montemurro arvab, et see kooskõlalisus võib peegeldada teatud kognitiivseid piiranguid, millega inimeste aju kokku põrkub või võimaldada tagasivaadet keele arengule.

Teadlased vaidlevad tänaseni selle üle, kas keeltel on universaalseid tunnuseid või ei ole.

• Tweet