Kuidas laps käima õpib?

Inimene on ainuke loom, kes tegutseb pidevalt püstiasendis. Seetõttu arvati siiani, et selle tagavad ainulaadsed närvimehhanismid, mis asendavad kõndima õppimisel väikelapse primitiivsemad närvirakkude vahelised ühendused.

Tegelikul algsed neuromehhanismid ei kao, näitas Rooma ülikooli uurimus.

Francesco Lacquaniti juhitud uurimisrühm analüüsis kahe kuni seitsmepäevaste laste lihaste tööd elektromüograafi abil -  lihaseid mõjutati elektrivooluga ning jälgiti lihaste reaktsiooni.

Lapsi hoiti püstiasendis, kuid nad said jalgu toetada. Vastsündinutel on säilinud sammurefleks. See kaob esimese teise elukuu alguses, hiljem asendub see kõndimisega.

Uurijad võrdlesid vastsündinute lihaste aktiivsust väikelaste, eelkooliealiste laste ja täiskasvanute kõndimisega. Samuti kasutasid nad võrdluseks varasemaid uurimusi vastsündinud laste ja noorte loomade liikumise kohta.

Selgus, et umbes üheaastaseks saamiseni ehk seni, kuni iseseisvalt käima õpitakse, on inimlapse vastavad närviteed üsna sarnased teiste loomadega, olgu need siis pärlkanad, kassid, rotid või ahvid.

Noorloomadel ja ka inimlastel on käimaõppimise muster üsna sarnane. Kõigepealt tekivad  painutamine ja sirutamine, seejärel areneb välja jalgade vahelduv liikumine. Mõlemad mustrid on lihaste müogrammil selgesti eristatavad.

Kui inimene käima hakkab, ei õpita juurde uusi sobivamaid liigutusi, vaid timmitakse olemasolevaid täpsemaks.

Lisaks hakkab närvisüsteem kontrollima keharaskuse jagunemist kandade ja varvaste vahel ning lihastöö täpset ajastamist.

Püstiasendis ja kõndides lihaseid kontrollivad närvisüsteemi mehhanismid on seega väga ürgset päritolu.

Selline tulemus oli üsna ootamatu, sest roti või pärlkana liikumine erineb inimese omast tunduvalt.

Samuti on inimese närvisüsteem keerukama ehitusega kui meist evolutsioonipuul kaugemal asuvatel liikidel.

Uurijad loodavad saadud teadmisi kasutada liikumishäiretega inimeste abistamiseks.

• Tweet