25.01.2010 15:47
Kust tulevad tähed?
Mis on ühist meie
olümpialootustel Andrus Veerpalul, Jaak Mael ja Kristina Šmigun-Vähil?
Vastus: nad kõik
on sündinud veebruaris. Asi on tegelikult veel huvitavam: 50 protsenti Eesti
murdmasuusatamise koondiste liikmetest on sündinud aasta kolmel esimesel kuul.
Samas kui aasta viimasel kolmel kuul on sündinud alla 5 protsendi.
Ei-ei, me ei ole
hakanud astroloogiahuvilisteks. Me vaatasime neid sünnikuupäevi lugedes Malcolm
Gladwelli populaarteaduslikku raamatut Outliers: The Story of Success. Raamat
kirjutab muuhulgas teadusartiklitest, mis pakuvad ühe võimaliku selgituse sellele,
miks meie edukad suusatajad on sündinud enamjaolt aasta alguses. Nimelt,
sünnikuupäeva olulisus võib tuleneda võistlusmäärustest, mis ütlevad, et
vanusegruppi kuuluvust arvestatakse kalendriaasta järgi. Vanusegrupid ei tundu
olümpiamängudele mõeldes olulised, küll aga on tähtsad laste ja noorte
võistlustel. Veebruaris sündinud noor suusataja on peaaegu aasta vanem kui
detsembris sündinud konkurent. See tähendab, et ta on natuke suurem ja tugevam,
natuke treenitum ja võib-olla natuke täiskasvanum.
See tähendab, et
ta võidab võistlusi sagedamini, mis viib selleni, et ta saab paremad tingimused
ja treenerid ja on motiveeritum. Järgmisel aastal palju treenitum ja jätkuvalt
suurem ja tugevam. Ja võidab veelgi sagedamini. Jõudes täiskasvanuteklassi on
ta parem sportlane ja pääseb võib-olla koondisessegi.
Ülaltoodud
mõttekäik ei tähenda, et meie olümpiasportlased pole andekad. Vastupidi. Andrus
Veerpalusid ja Kristina Šmigunisid sünnib väga harva. Aga nii andekaid inimesi
sünnib veelgi harvem aasta esimese kolme kuu jooksul. Süsteem, mis selekteerib
inimesi lisaks talendile ja töökusele ka lihtsalt sünnikuupäeva järgi viib
selleni, et osa talentidest läheb kaotsi. Kui vanusegruppide määratlus oleks
teistsugune (nt 0.5 aasta kaupa või miks mitte 1.25 aasta kaupa), siis oleks
meil võib-olla 2-3 korda rohkem olümpialootusi?
Gladwelli raamatu
põhiküsimus on, kust tulevad tõelised superstaarid — inimesed, kes on oma
valdkonnas teistest palju paremad. Traditsiooniline vastus sellele on “andekus
ja töökus”. See raamat toob aga hulga näiteid olukordadest, kus tegelikkus on
mitmetahulisem. Oma erialal tõeliselt edukad inimesed on küll keskmisest
andekamad ja teinud palju tööd. Aga lisaks on oluline roll ajal, kohal ja
muudel suhteliselt suvalistel tingimustel, mis tihti jäävad tähelepanuta.
Toome veel ühe
näite Eestist seoses sünniajaga — Eesti dividendimiljonärid. Võtame nimekirja
eesotsast näiteks ühe. Olympic Casino Groupi suuromanikul Armin Karul on
kahtlemata kõik vajalikud isikuomadused ja kogemused selleks, et olla äris väga
edukas. Lisaks juhtus ta sündima täpselt õigel ajal õiges kohas. 1991. a oli
Eestis hasartmängude turg (nagu ka paljud muud turud) väga hõre ja sel ajal
25-aastane Karu täitis selle lünga. Oleks ta sündinud 10 aastat hiljem poleks
ta vähemalt samale turule saanud enam tulla. 10 aastat varem sündides oleks ta
aga olnud suurte muutuste ajaks juba natuke liiga vana, et niisugust uudset ja
riskantset ettevõtet luua. Vaadates peale dividendimiljonäride esisajale näeme,et enamus vastab samale profiilile. Ligi pooled esisaja miljonärid olid 1990. a
20-30-aastased.

Gladwell viitab
raamatus “10 000 tunni reeglile” — oma valdkonnas tipptasemele jõudmiseks tuleb
selle nimel teha 10000 tundi mõtestatud tööd — ja toob hulga näiteid selle
toetuseks. Sealhulgas Bill Gates, kes oli PC-de väljatuleku ajal üks väga
vähestest inimestest maailmas, kes oli piisavalt noor, et võtta riske ja samas
omas 10 000 tundi programmeerimiskogemust (mida enne PC-de tulekut oli praktiliselt
võimatu saada). Samamoodi biitlid, kes said Hamburgis enne tuntuks saamist
suurusjärgus 10 000-tundi koosmängu harjutada ja hakkasid alles siis oma
paremaid palasid kirjutama. 10 000 tundi on üsna palju: treenides 20 tundi
nädalas teeb see umbes 10 aastat harjutamist. Samas on üsna ootuspärane, et see
kehtib sportlaste, teadlaste ja näiteks pianistide kohta.
Nagu ülalpool
toodud näidetest näha, võib osa inimesi sattuda juhuslikult parematesse
tingimustesse, mis neid motiveerivad, samas kui teised loobuvad. Praktikas on
võimatu pakkuda kõigile võrdseid tingimusi. Aga me saame teha seda, et üritada
vältida olukordi, kus ebavõrdsed tingimused tulenevad ühiskonnas kehtestatud
reeglitest, mis omavad soovimatut kõrvalmõju.
Seoses töötamise
ja õppimisega viitame veel ühele raamatus kajastatud teemale, mille peale me ka
varem mõelnud oleme. Miks on vaja pikka suvevaheaega? Vanasti oli põhjenduseks
ilmselt põllumajandus — lapsi oli vaja põllul ja kooli saadeti nad alles siis
kui olulised asjad tehtud said.
Nüüd elame me aga
teises sajandis, kus see argument enam ei kehti. Loomulikult peab lastele jääma
aeg puhkamiseks (seda nii kooliaasta jooksul kui ka vaheaegade näol). Aga on
väga kahtlane, et parim õppeaasta korraldus on kuhjata õppetöö 9 kuu sisse ja
siis jätta lapsed kolmeks kuuks tegevuseta.
Mis on
suvevaheaja mõju haridusele ja ebavõrdsusele, seda uurisid Alexander, Entwisle,
and Olson (2001). Nende andmeteks olid 1.-5. klassi õpilastele korraldatud
tasemetööd, mis viidi läbi kooliaasta alguses ja lõpus. Nii said nad võrrelda
õppimist kooliaasta jooksul ja õppimist suvevaheajal sotsiaalmajandusliku
staatuse (SMS) alusel. (Sotsiaalmajandusliku staatuse grupid nad defineerisid
vanemate hariduse, sissetuleku ja ametikoha põhjal.)
Kooliaasta
jooksul õpivad kõik grupid suhteliselt palju ja suhteliselt võrdselt, kõige
rohkem just keskmised. Suur vahe tuleb sisse aga suvel, kus keskmine grupp ei
õpi praktiliselt midagi, kõrgem grupp õpib palju ja madalam grupp lausa
unustab.
Ilmselt on selgitus
see, et rikkamates/haritumates peredes, kus haridust väärtustatakse, loevad
lapsed suvel raamatuid, osalevad laagrites ja suvekoolides ning tegelevad
harivamate tegevustega, st õpivad nagunii. Vaestes ja madalama haridustasemega
peredes aga üldse mitte. Traditsioonilise suvevaheaja lühendamine (näiteks
asendamine mingi organiseeritud puhkuse ja madalama koormusega koolipäevadega)
võiks viia selleni, et erinevatest oludest tulevatel lastel oleksid võrdsemad
võimalused.
Raamatus on veel
palju põnevaid lugusid. Miks on suurem osa New Yorki edukaid juriste juudid,
kelle immigrantidest vanemad töötasid rõivatööstuses? Miks olid korealased kuni
eelmise sajandi lõpuni ühed maailma halvimad lendurid? Miks õpivad hiinlased
teistest rohkem?
Kokkuvõttes ütleks, et Outliers on väga huvitav ja mõtlemapanev raamat,
mida me kindlasti soovitame. Aga samas hoiatame, et see raamat (nagu ka meie
kirjutis) on üsna mitteteaduslik. See tähendab, et näited (sealhulgas viited
teadustööle) on küll tõesed, aga otsitud nii, et need sobiksid hästi
hüpoteesiga. Seda nimetatakse “kirsikorjamiseks” ja see sobib hästi hüpoteeside
leidmiseks ja selgitamiseks, aga ei tõesta eriti midagi.
Artikkel ilmus algselt
Marit ja Toomas Hinnosaare blogis Chicago Sõnumid. Novaator avaldab artikli autorite loal.