Masinad loevad meie mõtteid

Mis juhtub, kui panna kokku peakomplekt, mida kasutatakse arvutimängudes tegelaste mõtte teel juhtimiseks, ning Volkswagen Passat? Tulemuseks on käte ja jalgade abita liigutatav auto. Juht mõtleb: "Keera paremale!", ja auto rattad pöörduvad.

Sellist masinat näidati paar kuud tagasi Berliinis Tempelhofi lennujaamas. Piloodi pähe olid Berliini Vaba Ülikooli Autonomos labori teadlased surunud 16 sensoriga peakomplekti, mis mõõdab autojuhi ajus tekkivaid elektriimpulsse ja edastab need arvutile.

Arvuti tõlgib impulsirägastiku käskudeks, mida täites auto kas kiirendab, aeglustab, pöörab või tagurdab.

Kusjuures sellise auto juhtimisega ei saa hakkama sugugi igaüks, paljude inimeste ajulaineid ei ole tehnika veel võimeline arvutile tõlkima.

Kogu see tõlkeprotsess võtab kõvasti aega, nii on mõttejõul juhitav auto aeglane ning sellega linnaliiklusse minek seisab alles ees. Kõikvõimalike õnnetuste vastu kindlustati ajujuhitav Passat 25 miljoni euro peale.

Kohmakas ja aeglane. Selline on mõttelugemistehnoloogia tänane päev. Kuid plaanid on suured.

Jaapan teatas mullu ambitsioonikast kavast. Aastaks 2020 peab olema valmis trobikond seadmeid, mis kõik oskavad lugeda inimeste mõtteid. Olgu neiks siis robotid, mis mõistavad meie soove ilma, et neid peaks puldi või klaviatuuri vahendusel programmeerima, või pisikesed tehnikavidinad, mille juhtimiseks piisab vaid oma peas mõtete liigutamisest.

Kõik need seadmed põhineks sensoritel, mis suudavad pea pinnalt lugeda inimese ajulaineid.

Kujutagem ette telerit, mille programmi vahetuseks piisab mõttest. Stiilis: Reikopist on küll, vaataks Võsa-Petsi. Või mobiiltelefon, mis suudab saata omaniku mõttes koostatud tekstisõnumeid.

Auto GPS-seade hakkab pakkuma lähimaid söögikohti, kui juhi aju tegeleb tühja kõhu küsimusega. Või ruumide kütte- ja ventilatsioonisüsteemid, mis saavad aru, kas ruumisolijal on liiga soe või jahe.

Lisaks muidugi robotid, mis aitavad vanureid ja puuetega inimesi, kes ei suuda oma soove sõnades väljendada.

Jaapani programmis on riigi ja nimekate ülikoolide kõrval osalisteks ka rida suurfirmasid, näiteks Toyota, Honda ja Hitachi.

Kui teile tundub, et teie nutitelefon on juba piisavalt nutikas, siis tasub lihtsalt natuke oodata. Tulevik on mõtteid lugevate telefonide päralt, kinnitab Inteli korporatsiooni uurimisvaldkonna juht Justin Rattner.

Katselaborites on juba töös telefonid, mis koguvad andmeid teie iga sammu, tegevuse ja füüsilisegi heaolu kohta, ning pakuvad ise variante, kuidas edasi kulgeda. Teie mõtteid lugeda oskavad seadmed on järgmine samm.

Asjal on aga ka küsitavaid ja koguni hirmutavaid külgi. Kujutage ette, et te kirute sisimas vussiläinud tööpäeva ja olete oma ülemuse peale tulivihane. Ja telefon vormistab kõik selle paljusõnaliseks SMSiks ning läkitab otse ülemusele.

Kõiki neid mugavusi loov tehnoloogia on esialgu aga lapsekingades ning üks peatakistusi on see, et endiselt tunneb teadus inimese aju väga halvasti. Just see on põhjus, miks praegu piirdub aju otsejuhtimine arvutite puhul sellega, et spetsiaalset seadet peas kandev kasutaja suudab hädapärast mõttejõul liigutada arvuti kursorit.

Sellenigi jõudmiseks on vaja teha seadistamist: kasutaja, näiteks ülalkirjeldatud Passati piloot, peab täpselt teadvustama, millise mõttega soovib ta kursorit liigutada paremale, millisega vasakule. Neidsamu mõtteid uuesti ette manades peaks kursor liikuma hakkama.

Arvuti õpib mõttelugemist

Kuid Intel kavatseb minna kaugemale: arvuti peaks oskama kasutaja mõtetest otse sõnaliselt aru saada. Selleks on ette võetud tohutult mahukas ja kallis töö.

Haiglateski aju-uuringuteks kasutatavate magnetresonantstomograafide abil püütakse kaardistada rohkema kui 20 000 sõna puhul ajus tekkivad võnked. Idee siis selles, et iga sõna korral tekib ajus veidi teistsugune, unikaalne lainetekaskaad. Loomulikult ei saa sedasorti mõttelugemine jääda kallite haiglaseadmete tasemele ning plaan on toota lihtsamaid vidinaid, mida saaks kasutada koos sootuks lihtsamate peakomplektidega.

Kui need ajuaktiivsuskaardid on koos, peaks arvuti olema suuteline inimese ajuaktiivsuse mustreid jälgides kindlaks tegema, mis inimesel parajasti mõttes.

Sõna "õun" tekitab laineid selles aju osas, mis seostub näljatundega. "Labidas" aga elavdab motoorikakeskust, mis hoolitseb liikumise, seega ka kaevamise eest.

Kogu see tohutult kallis töö ei ole lihtsalt selleks, et saada teada, mis meie ajus toimub. Kavas on jõuda arvutini, mille puhul on võimalik internetis ringi surfata vaid mõttejõul, kirjutada e-maile, koostades teksti oma peas ning nähes seda tekkimas otse arvutiekraanile. Mõtteid lugev arvuti peaks olema inimese ja arvuti suhtluses tuntav edasiminek võrreldes klaviatuuri ja hiirega.

Kuid sellessegi võib suhtuda kaheti. Kõlab üsna hirmutavalt, kui arvuti pääseb ligi kõigele sellele, mis meie peas toimub.

Seda hirmu ei jaga aga need, kellel on liikumispuude tõttu arvutiga suhtlemine võimatu. Nemad oleksid mõtte jõuga juhitava arvuti üle ilmselt väga rõõmsad.

Tõde ja vale pärinevad aju eri piirkondadest

Mõtete lugemine võib jõuda ka kohtusaali.

Valedetektor, ehk polügraaf on kohtus kasutusel USA osariikidest ainult New Mexicos. Kuid valedetektor on sügavalt eilne päev.

Moodsad meetodid panevad kokku meditsiinis aju-uuringutes kasutatavad ajukuvamisseadmed ja püüavad saadud piltide järgi teha vahet tõe ja valega seotud mõttelainetel. Lõppeesmärk on öelda pelgalt aju-uuringu põhjal: see mees on kurjategija.

Selleks kasutatakse ajulainete jälgimiseks funktsionaalset magnetresonantstomograafiat. Kõige aluseks on eeldus, et valetaja ja tõerääkija ajus on aktiivsed erinevad piirkonnad.

Artikkel ilmus Õhtulehes.

• Tweet