Miks me eirame moraalinorme?

Tagasi

Edasi

Foto: Creative Commons

Inimese mõttemaailmas eksisteerib kaks paralleelset moraalisüsteemi, mis ei ole alati omavahel kooskõlas, näitas värske uuring.

Inimesed seisavad aegajalt silmitsi moraalsete dilemmadega. Võtame näiteks eksperimendi, kus öeldakse, et juhitamatu trammivagun suundub viie trammiteel seisva inimese suunas. Eksperimendis osalejad peavad otsustama, kas suunata see teisele trammiteele, kus seisab ainult üks inimene.

Varem on leitud, et peaaegu kõik sellises eksperimendis osalejad otsustavad trammi teisele teele suunata, ohverdades ühe elu viie päästmiseks. Kui aga viie elu päästmise ainus viis on keegi sillalt trammi ette rööbastele lükata, siis enamus sellist valikut ei teeks, kirjutas New Scientist.

Sellest järeldub, et enamiku inimeste mõttemaailmas valitseb range keeld inimest otseselt tappa ning seda isegi teiste päästmiseks. Kuidas aga sellised moraalinormid tekivad?

Kuigi tundub, et sillaeksperimendis välistab inimese moraalikoodeks tapmise, keskenduvad loomad (sh inimene) enamasti moraalse valiku tegemisel pigem tagajärjele, kui selleni viivale tegevusele.

Evolutsioonibioloogid on tõstatanud nn hõimuvaliku hüpoteesi, mille kohaselt levitavad isendid oma geene mitte ainult ise sigides, vaid ka oma lähisugulastel sigida aidates. Hõimuvaliku idee võtab kokku Hamiltoni reegel, mis väidab, et looduslik valik soosib altruistlikku abistamist siis, kui abistaja poolt saadav kahju on väiksem kui abistatava poolt saadud kasu korrutatuna nende omavahelise suguluskoefitsiendi väärtusega.

Paljude psühholoogide arvates on inimeste moraalinormid sellise hõimuvaliku laiendus. Pennsylvania ülikooli teadlase Robert Kurzbani arvates ei ole see nii lihtne ning lisaks hõimuvalikust tingitud moraalinormidele eksisteerivad veel ka sellest sõltumatult tekkinud reeglid.

Kurzbani rühm kirjeldas ajakirjas Evolution and Human Behavior avaldatud uuringus vabatahtlikele erinevaid sillalt allalükkamise stsenaariume ning küsis, mida nad otsustaksid teha ja kas nende tegevus oleks moraalselt õige. Selgus, et 85 protsenti vabatahtlikest pidas viie inimelu päästmiseks ühe inimese sillalt allalükkamist moraalselt valeks ning seda sõltumata, kas need inimesed olid vennad või mitte. See viitab sisemisele tapmiskeelule.

Vaatamata tapmise valeks pidamisele leidis 28 protsenti katseosalistest, et nad siiski teeksid seda viie omavahel võõra inimese päästmiseks. Samas trammiteel seisva viie venna päästmiseks oli kuuenda venna elu nõus ohverdama 47 protsenti vabatahtlikest.

"Sugulase päästmiseks ollakse moraalituks teoks rohkem valmis," selgitas Kurzban. Tema sõnul näitab see, et hõimuvalik toimib koos sisemise tapmiskeeluga.

Eksperiment näitas, et inimestel on õige ja vale üle otsustamiseks vähemalt kaks paralleelset süsteemi - ühe järgi on teatud tegevused, nagu tapmine, väärad ning teine käsib oma hõimlasi kaitsta. Nende kahe süsteemi vahel võib aga esineda konflikt.

Uuringu autorite sõnul vajab ühiskond vaidluste kiireks ja rahumeelseks lahendamiseks reeglite olemasolu, ükskõik millised need siis ka ei ole. Seejuures on inimeste norme kehtestav süsteem meelevaldne, luues näiteks arusaama, et masturbeerimine on väär.

Sellised reeglid on küll muudetavad, kuid vahel on see väga raske. Seaduste ja normide kehtestamist mõjutab ka inimeste kalduvus oma sugulasi kaitsta, vastasel juhul ei eksisteeriks üldist keeldu varastada, vägistada ja tappa.

• Tweet