13.01.2012 09:07
Miks on ahvidel nii erinevad näod?
Kesk- ja Lõuna-Ameerika isaste primaatide näod. Soojemate värvidega tähistus viitab keerulisemale näo värvimustrile.
Foto: Stephen Nash
Primaatide nägude arengut on mõjutanud peamiselt
sotsiaalne käitumine ja keskkonnamõjud, näitas värske uuring.
California ülikooli bioloogid uurisid Kesk- ja
Lõuna-Ameerikas elunevate erinevat liiki isaste primaatide nägusid, mis on oma
tänase välimuse saanud enam kui 24 miljonit aastat kestnud evolutsiooni käigus.
Selle piirkonna primaadiliikide näod erinevad oluliselt nii värvide kui kuju
poolest.
Mõned neist erinevustest annavad loomadele parema
kohanemisvõime, näiteks pruun värv aitab loomal end ümbritsevas keskkonnas
paremini varjata kui valge. Samas on paljudel ahviliikidel värvikas karvkate.
Teadlased kaardistasid näotuvastustarkvara abil 129
primaadiliigi näod ning hindasid neis esinevate värvimustrite keerukust.
Seejärel võrdlesid nad primaatide elustiilides esinevaid seaduspärasusi.
Nad uurisid, kuidas on primaatide nägu aja jooksul
keerulisemaks muutunud ning milline on erinevate liikide sotsiaalne
elukorraldus. Samuti analüüsisid nad keskkonnamõjusid ja primaatide
evolutsiooni kulgu pärast erinevateks rühmadeks jagunemist.
Ajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uuring näitas, et väiksemates rühmades või eraldi elavate ahvide nägu oli enamasti keerulisem
kui suurtes rühmades elavatel liikidel.
"Me leidsime väga tugeva kinnituse teooriale, et
suuremates karjades elavate liikide näolapp muutub lihtsamaks ja
harilikumaks," märkis uuringu autor Sharlene Santana. "Meie arvates
on see seotud loomade võimega kasutada suhtlemiseks erinevaid näoilmeid -
lihtsam näolapp võib aidata oma näoilmet paremini edasi anda.“
„Suuremate karjadena ja teineteise läheduses elavatel
liikidel on suurem kalduvus kasutada suhtluseks näoilmeid kui väiksemate
karjadena ja rohkem hajali elavatel liikidel," lisas ta. Seega on
suuremates karjades surve näoilme kasutamiseks suurem, mis muudab selle ka
olulisemaks suhtlusvahendiks.
Uuringu autorid avastasid ka, et kui samal asualal elab
koos palju lähedasi liike, on loomade näolapid sõltumata karja suurusest
keerulisemad. Santana sõnul on see kooskõlas loomade vajadusega eristada
lähisuguluses olevate liikide isendeid, et vältida liikide ristumist.
Lisaks selgus, et näomustrit mõjutab ka elukeskkond.
Ekvaatorile lähemal elavatel liikidel on silmi ümbritsev nahk ja karvkate
tumedam, niiskes keskkonnas ja tihedas metsas elades muutuvad samas tumedaks
nina ja suud ümbritsevad piirkonnad. Ekvaatorist kaugemal jahedamas kliimas
elavate liikide nägu katab aga pikem karvkate, mis võib olla seotud
kehatemperatuuri reguleerimisega.
Uuringu autori Jessica Lynch Alfaro sõnul viitab uuring,
et ka inimese näo arengus on olnud oluline roll meie võimel kasutada
ühemõttelisi näoilmeid. "Inimese nägu on küll rikkalike kaunistusteta,
kuid me suudame end väljendada näoilmete abil," märkis ta.