Miks väikesed lapsed sõna ei kuula

Sageli võib tunduda, et kõik, mis väikesele lapsele ütelda, läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Uue uurimuse kohaselt päris nii asi siiski ei ole – lapsed jätavad kuuldu meelde ning võivad seda hiljem kasutada.

"Katset alustades ei osanud ma selliseid tulemusi oodata,“ ütles Colorado ülikooli psühholoogiaprofessor Yuko Munakata võrguajakirjale LiveScience. „Paljud laste vaimset arengut uurivad tööd käsitlevad lapsi kui pisikesi täiskasvanuid, kes püüavad teha samu asju, mis täiskasvanud, kuid see ei tule neil lihtsalt nii hästi välja. Meie aga näitasime, et väikelaste aju töötab hoopis teistmoodi.“

Munakata ja tema kolleegid kasutasid uuringus arvutimängu ja silmapupilli diameetri mõõtmist, et hinnata kognitiivseid oskusi õppivate kolme ja poole ning kaheksa-aastaste laste pingutusi.

Mängu käigus õpetati lastele lihtsaid reegleid kahe multifilmitegelase ning nende tegelaste eelistuste kohta. Näiteks öeldi lastele, et üks tegelane armastab arbuuse, seega tuli vajutada rõõmsa näo pildile iga kord, kui selle tegelase järel ilmus ekraanile arbuus. Kui ekraanile ilmus enne arbuusi teine tegelane, kes arbuusi ei armastanud, pidid lapsed vajutama kurva näo pilti.

"Vanemate laste jaoks oli selline harjutus lihtne, kuna nad aimavad tegelase pildi põhjal vastust juba enne, kui arbuus ekraanile ilmub,“ ütles uurimuses osalenud doktorant Christopher Chatham. „Eelkooliealised ei suuda aga niimoodi ette mõelda. Nende mõttetegevus süvenes ja aeglustus alles siis, kui ekraanile ilmus arbuusipilt – tundus, et alles sel hetkel hakkasid nad mõtlema, kumma tegelase pilti neile enne näidati.“

Pupillide mõõtmise põhjal oletati, et kolmeaastased lapsed ei tee tulevikuks plaane, aga ei ela ka ainuüksi olevikus – vajadusel meenutavad nad minevikus kuuldut.

"Näiteks kui väljas on külm, öeldakse väikesele lapsele, et ta õueminekuks oma toast jope tooks,“ selgitas Chatham. „Võiks arvata, et laps teeb tulevikuks plaane, mõeldes „väljas on külm, ma võtan jope kaasa, et mul soe oleks“. Arvame, et kolmeaastase lapse aju nii ei tööta. Pigem jooksevad nad õue, avastavad, et on külm, ning meenutavad alles siis, kus nende jope asus, ning lähevad sellele järele.“

Uurimustulemustest kirjutatakse põhjalikumalt ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.

Munakata arvates võiksid uurimistulemused aidata ka igapäevaelus lastega suhtlemises: „Kui midagi, mis eeldab lapse ettevalmistumist tulevikuks, üha uuesti korrata, ei pruugi sellest kasu olla. Pigem tuleks püüda käivitada kuidagi meenutamise protsess. Seega pole mõtet oodata, et laps oskaks tulevikku ette näha, vaid pigem tuleb juhtida tema tähelepanu konfliktile, mis ees seisab. Võibolla võiks öelda midagi sellist: „Ma saan aru, et sa ei taha praegu oma jopet võtta, aga kui sa hiljem õues külmetad, siis pea meeles, et jope on sinu toas“.