26.04.2011 13:37
Nähtamatu gorilla efekt: Miks me ei märka asju otse oma nina all?
Kuulus gorillaeksperiment korduses. Need, kes ei märka
gorillat, jäävad tähelepanu jagamist nõudvate ülesannetega hätta.
1999. aastast pärinevas Daniel Simonsi kuulsas
gorillavideo eksperimendis palutakse video vaatajatel lugeda, mitu korda
valgetes särkides mängijad palli viskavad.
Loendamisega ametis olijatel jääb märkamata, et ühel
hetkel ilmub mängijate keskele gorillakostüümis inimene, patsutab paar korda
vastu rinda ning lahkub kaadrist. Umbes pooled, kes eksperimentides seda videot
on vaadanud, ei pane gorillat tähele.
Nüüd on psühholoogid sama teemaga edasi läinud ning
leidnud, et need, kes ei märka videos gorillat, jäävad hätta ka ülesannetega,
kus tuleb tähelepanu mitme asja vahel jagada. Utah ülikooli
psühholoogiadoktorant Janelle Seegmiller avaldab ajakirja Journal of
Experimental Psychology: Learning, Memory and Cognition mainumbris artikli
eksperimentidest, mille abil ta selgitab, miks gorilla videos nii paljudele nähtamatuks
jääb.
Inimesed, kes saavutavad kahe ülesandega üheaegset
tegevust nõudvates katsetes kehvi tulemusi, ei suuda näha ka gorillat.
Teisisõnu: inimene, kes ei märka midagi otse enda nina
all, sest on parajasti keskendunud mingile muule tegevusele, on väiksema
töömälu mahuga. Töömälu tegeleb just parasjagu käsil olevate tegevustega –
aitab lahendada matemaatikaülesannet või jätta meelde, et poest on vaja tuua
mune ja piima.
Igapäevaelus oluline
Kuigi esmapilgul võib see tunduda täiesti ebaoluline, mis
siis sellest, kui gorillat ei märka, on tegelikult meie igapäevaelus tihti olukordi,
kus tuleb tähelepanu jagada. Kui mobiiltelefoniga rääkiv autojuht ajab
vöötrajal alla jalakäija, siis võib põhjus olla sama, mis gorillavideo puhul –
juht ei suutnud tähelepanu mobiilikõne ja liikluse vahel jagada ning jalakäija
jäi märkamatuks.
Nii on varasemad uuringud näidanud, et vaid üks inimene
40st suudab mobiiltelefoniga rääkimise ajal autot ohutult juhtida.
1999. aastal gorillavideo eksperimendi teinud Daniel Simons
Illinoisi ülikoolist ütleb, et meie kõigi tähelepanuvõimel on piirid ning tihtipeale
ei suuda me ootamatusi märgata.
Seegmilleri eksperimenti võeti 306 psühholoogiatudengit,
kuid rohkem kui sada tuli kohe kõrvale jätta, sest nad olid gorillavideost
varem kuulnud. Katsesse jäi 197 tudengit.
Tudengid pidid lahendama matemaatikaülesandeid ning iga
ülesandega seoses meelde jätma ühe tähe, mis oli ülesande lõpus. Ülesanne
oli näiteks selline: Kas 8-4 on sama palju kui 3+2? A
Kui ülesanded olid lahendatud, siis pidid katseosalised
püüdma meenutama, millises järjekorras nad olid tähti näinud. Matemaatikaülesannetele vastati peaaegu veatult, mis
viitab, et tähelepanu ei olnud keskendunud tähtede meeldejätmisele
Seejärel näidati osalistele gorillavideot. 58 protsenti
osalistest pani tähele gorilla ekraaniletulekut. Neist, kes suutsid
tähejärjekorda paremini meelde jätta, suutis gorillat märgata 67 protsenti. Tähejärjekorda kehvemini mäletajate rühmas märkas
gorillat vaid 37 protsenti katseosalistest.
Simons märgib, et pole päris selge, kas oma tähelepanu
paremini jagada suutvad inimesed on selleks võimelised igas situatsioonis või
mängis eksperimendi puhul oma osa see, et jälgida paluti musta riietunud
mängijate palliviskeid ning ka gorillakostüüm on must.