Nanoosakesi sisaldavate ilutoodetega tuleks olla ettevaatlik

Tagasi

Edasi

Foto:

Nanoosakesi sisaldavate ilutoodete, näiteks päikesekreemidega tasub olla ettevaatlik, soovitab Eestis esimesena nanoosakeste toksilisusest doktoritöö kaitsnud Margit Heinlaan.

Eesti Maaülikoolis kaitstud tööst selgus, et nanoosakestena võib ainel organismile olla sootuks teistsugune mõju kui tavasuuruses. Kuivõrd uuringutel peab arvestama kõikvõimalike kaastegurite mõju, siis võtab nanoosakeste kohta teaduslikult tõeste väidete väljaselgitamine aega.

Heinlaan uuris oma doktoritöö tarbeks titaandioksiidi, tsinkoksiidi ja vaskoksiidi nanoosakeste mõju bakteritele ja vees elutsevatele pisivähkidele. Kahe esimese aine nanoosakesi kasutatakse üha laiemalt päikesekaitsekreemides ja teistes kosmeetikatoodetes.

 Mis on nano?

Nanoosakesteks ehk nanodeks nimetatakse osakesi, mille vähemalt üks mõõde on vahemikus 1-100 nanomeetrit. Kui panna kirp ja nanoosake kõrvuti, saaksime sama suuruste suhte kui kõrvutades Suurt Munamäge ja kirpu.

Nanoosakeste füüsikalis-keemilised omadused on hoopis teistsugused kui samal ainel tavasuuruses. Mida väiksem on osake, seda suurem on tema eripind: suhteliselt rohkem aatomeid paikneb osakese pinnal. Nii on suurem ka osakese reaktiivsus ehk valmidus reageerida teiste ainetega.

Looduses tekivad nanod näiteks vulkaanipursete või metsatulekahjude käigus, aga ka viirused on nanosuuruses. Inimenegi toodab nanoosakesi, nii tekivad nanosuuruses osakesed toiduaurudega jaauto heitgaasides on nanomõõtu osakesi.

Lootusrikas tulevik

Eriti põnevad on aga need nanod, mis on toodetud sihipäraselt, soovitud omadustega. Nanode tootmiseks on kaks võimalust: aatom-aatomi haaval „ehitada“ või tavasuuruses aine nanosuuruseni „lõhkuda”.

Tänapäeva võimaluste juures saab nanosid rakendada igas valdkonnas, kus kasutatakse mingit materjali: mustusthülgavad ja mittekortsuvad riided, isepuhastuvad aknad, kütusesäästlikumad mootorid.

Nanosid saab nö. programmeerida: putukatõrjemürgi võib pakendada nanodesse, mis avanevad ja vallandavad mürgi alles putuka kõhus, vähendades niimoodi soovimatut mõju teistele organismidele.

 Loodetakse, et nanod annavad uue mõõtme nii teadusele, tööstusele kui ka meie igapäevaelule, ent nagu tavaliselt, on igal asjal ka oma varjukülg. Kui teatud nanod on keskkonnas loomulik nähtus, siis inimese poolt eesmärgipäraselt kavandatud ja toodetud nanode mõju tervisele ja keskkonnale on veel suures osas küsimärgi all.

Tavainimene puutub nanotehnoloogilistest materjalidest enim kokku ilmselt ultraviolettkiirguse eest kaitsva kosmeetikaga.

Kui suuremaid titaandioksiidi või tsinkoksiidi osakesi sisaldav päikesekreem jätab nahale valkja kihi, siis samade ainete nanoosakesi sisaldav kreem tundub läbipaistev, sest nanod hajutavad nähtavat valgust vähem.

Nanode omadused, mis nad nii eriliseks teevad, muudavad samavõrd keeruliseks nende mõjude väljaselgitamise. Kuigi tavasuuruses aine kohta võib olla küllaldaselt infot, tuleb sama aine nanoosakeste uuringuid alustada praktiliselt algusest. Seega, nanosid tuleb käsitleda täiesti uut tüüpi ainetena, ehkki erinevus on pelgalt osakese suuruses.

 Vesikirp ja nanod

Eestis tegeldakse nanoosakeste bioloogiliste mõjude uurimisega Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi ökotoksikoloogia töörühmas Anne Kahru juhtimisel. Nanode analüüsiks kasutatakse erinevaid alamaid organisme (baktereid, taimi, vähilisi), kellega saab mudeldada lihtsaid toiduahelaid.

Üks töörühma katseloomi on suur kiivrik, ehk rahvakeeli lihtsalt vesikirp - üks maailma levinumaid zooplanktoni liike. Eestis võib teda leida pea igast tiigikesest. Suurt kiivrikut kasutatakse standardse testorganismina kemikaalide toksilisuse määramisel ja seetõttu on tema kohta kogunenud väga palju infot.

Vesikirbud toituvad vees hõljuvatest peenosakestest, sobib nende peal hästi uurida nanode mõju elusolenditele. Vees leiduvad nanod mõjutavad vesikirpu nii väljast kui seest: kuna ta toitub ümbritsevat vett valikuta filtreerides, pole tal nanode allaneelamisest pääsu.

Doktoritöö aluseks olnud uuringud näitasid muuhulgas, et näiteks vaskoksiidi nanoosakesed võivad vesikirbule olla isegi 50 korda mürgisemad kui sama aine mikrosuuruses osakesed.

Samalaadne tulemus on saadud ka teiste ülalnimetatud test-organismidega. Nanoosakese kahjulik toime avaldub tihti just vahetul kontaktil organismiga. Kui bakterid ja vetikad on liiga väikesed, et nanosid alla neelata, ja saavad kahjustada üksnes välispinna kaudu, siis vesikirbule teevad palju paha soolde kogunevad nanod.

• Tweet