Närimata kont... Näritud kont!

Esiisade toitumisharjumused täpsustuvad: neandertallased sõid nälja pärast liigikaaslasi, aga ei põlanud ära siili ega noort hüljestki.

Neandertali inimeste harjumus nälja või religioosse tarbe korral oma karjakaaslasi toiduks tarvitada on antropoloogidele ja arheoloogidele teada juba mõnda aega. Ajakirja The Journal of Human Evolution jaanuarinumbris ilmuv uurimus püstitab huvitava hüpoteesi kannibalismi põhjuste kohta ning avaldab detaile neandertallaste menüüst.

Uurimuse autorid Yolanda Fernandez-Jalvo ja Peter Andrews analüüsisid põhjalikult inimese hambajälgede tekkimist. See aitab ühtlasi kindlaks teha, milliseid teisi loomi tolleaegsed inimesed toiduks kasutasid.

Uurimuse eksperimentaalses osa uuriti keedetud ja tooreid luid, mida olid närinud neli gruppi inimesi erinevatest Euroopa osadest. Samuti uuriti Namiibias elava koi hõimu toitumisjälgi ning hominiidide elupaikade fossiilseid luuleide. Uurijad usuvad, et nad on leidnud sellised iseloomulikud tunnused, mille alusel on võimalik öelda, kas konte on närinud inimene või keegi teine.

Kaaslaste toiduks tarvitamine võis olla praktiline ellujäämisstrateegia. "Kujutage ette, et üks teie kaaslastest sureb. Pole mõtet maha jätta toitvat laipa, mis võib pealegi  ligi meelitada ohtlikke kiskjaid, " selgitas Fernandez-Jalvo.

Luude närimine esineb üldiselt siis, kui närija üritab kätte saada viimaseid lihariismeid ja jõuda luuüdini. Sel kombel saab vahet teha, kas inimene sõi oma liigikaaslast aplalt ning nälja pärast või näkitses veidi liha vaid rituaalide täiteks.

Inimese hambajälgi saab otsida ka teiste loomaliikide luudelt ning sel kombel teha kindlaks, milliseid loomi hominiidid sõid.

"Nii maiustati näiteks siiliga. Neandertallased sõid ka noori mereimetajaid. Ilmselt varitsesid nad poeginud emasloomi ja üritasid nende järglased kätte saada. Täiskasvanud hülge küttimine oleks olnud liiga ohtlik, " toob Fernandez-Jalvo hulgaliselt näiteid huvitavate faktide kohta, mis on kindlaks tehtud uut metoodikat kasutades.

• Tweet