05.01.2012 12:34
Pompei elas keset prügi
Kas viia nädala toidujäätmed vanaisa hauale või visata tänavale? Pompeilaste jaoks sobisid mõlemad võimalused.
Pompei hävitas 79. aastal läheduses asuva Vesuuvi purse.
Arheoloogid on linna uurinud juba 19. sajandist alates, kuid seni ei osatud seletada, miks võib Pompei kalmistutelt leida suuri prügihunnikuid. Hauakambrite ümbruses leidub suurel hulgal kõikvõimalikku rämpsu – ehitusprügi, nõukilde ja loomaluid.
19. sajandil Pompei väljakaevamistel osalenud oletasid, et prahti täis kalmistud hüljati juba enne linna hävimist.
Samuti levis arheoloogide hulgas teooria, et prügi võis surnuaedadele sattuda pärast 62. aasta võimsat maavärinat. Siis sai linn tugevasti kannatada ning elanikel polnud aega rämpsu pärast muretseda.
Cincinnati ülikooli arheoloogiadoktorant Allison Emmerson soovis selgitada, miks vulkaanipurskes hukkunud linna kalmistud prügimägesid meenutavad.
Surnuaedade hülgamise hüpotees teda ei veennud. Ka maavärina mõjud olid ilmselt lühiajalised.
Viimase kümnendi uurimused tõendavad, et Pompei kosus maavärinast üsna kiiresti ning oli Vesuuvi purske ajal taas jõukas ning oluline linn.
Emmerson tegi Pompeis väljakaevamisi 2009. aastal. Ta märkas kohe, et pompeilaste surnuaiad asusid kõige tihedama liiklusega tänavate ja maanteede ääres.
Samuti torkas uurijale silma linna kompleksivaba prügimajandus.
"Leidsin ühest majast joogiveetsisterni, mis asus kahe suure prügianuma vahel. Mõlemad prügitünnid olid täis katkisi nõusid ja toidujäätmeid, " tõi Emmerson näite.
Prügi ladustasid pompeilased nii majapõrandale, tänavatele kui paksu kihina linnamüüri äärde.
Ühiselt korraldatud prügimajanduse kohta puuduvad igasugused tõendid ning inimesed elasid ilmselt leplikult keset oma elutegevuse jääke.
Ka kalmistut pidasid pompeilased kohaks, kuhu sai ehitusprahti ning katkisi nõusid viia.
“Roomlaste jaoks oli kõige olulisem, et neid pärast surma mäletataks. Sellepärast püstitati hauakambreid tiheda liiklusega kohtadesse, kus need olid kõikide silma all. Kalmistu ei olnud vaikne leinamiskoht, vaid osa igapäevasest elust,” selgitas Emmerson.
Tema sõnul on selline mõtteviis tänapäeva inimesele väga võõras. Ilmselt ei julgenud arheoloogid varem mõelda, et kalmistud võidi kasutada prügimäena.
Ka ei pruukinud leitud jäätmed 19. sajandi arheolooge eriti huvitada, sest neil oli põnevamaid uurimisobjekte.