26.10.2011 14:51
Rämps-DNA tegi ahvist inimese
Molekulaarbioloogias muutuvad üha olulisemaks geenidest väljapoole jäävad pärilikkusaine järjestused, mida veel hiljuti nimetati rämps-DNAks, kuna need ei kanna otsest infot valkude tootmiseks. Nüüd on selge, et need mittekodeerivad DNA-jupid mõjutavad geenide avaldumist.
Inimese ja inimahvide erinevusi selgitasid bioloogid pikka aega erinevate geenijärjestustega. Erinevused on üsna väikesed, näiteks šimpansi ning inimese genoomi valke kodeerivad järjestused on peaaegu 99 protsendi ulatuses identsed. Käitumine ja välimus seevastu on kahel liigil üsna erinevad.Selle põhjused võivad olla seotud geenide aktiivsusega.
USA Georgia tehnoloogiainstituudi uurijad vaatlesid šimpansi ja inimese geenide vahele jäävaid pärilikkusaine järjestusi. Nad leidsid, et liikide kodeeriva DNA vahel asuvad piirkonnad pole sarnased.
John McDonaldi uuritud töörühma liikmeid huvitasid variatsioonid, mida molekulaarbioloogias tuntakse lühendi INDEL nime all. Tegu on DNA-ahelasse lisandunud või sealt kadunud jupikestega, mis võivad olla kuni kümne tuhande aluspaari pikkused. Inimesel esineb üks selline muutus keskmiselt iga 7200 aluspaari kohta.
Nende tekkimise põhjuseks on viiruselaadsed liikuvad järjestused, mida nimetatakse retrotransposoonideks.
Uurijad analüüsisid pikemaid INDEL-variatsioone, ning leidsid, et need on seotud geenide avaldumismustritega. Seega avalduvad inimese ja inimahvide kehas geenide erinevad geenid ning selle põhjuseks on rämps-DNAs paiknevad geenilülitid.
"Veel hiljuti arvasime, et rämps-DNAl pole mingit rolli. Tegelikult võivad need järjestused määrata väga olulisi asju – näiteks seda, miks me oleme inimahvidest erinevad," selgitas McDonald.
Tema sõnul on inimese ning šimpansi ehituslike ja käitumuslike iseärasuste põhjuseks eelkõige erinevused geenide avaldumises, mitte aga geenide järjestuses.
Uurimus ilmus ajakirjas Mobile DNA.