12.07.2010 13:16
Tähelepanu on pime VIDEOD
Teadmine, et midagi ootamatut on juhtumas, ei
aita põrmugi kaasa sellele, et me seda ootamatust tõepoolest märgata suudame.
Pigem vastupidi, eelteadmisteta inimesed on isegi tähelepanelikumad.
1990ndatel tegid kaks psühholoogiaprofessorit,
Daniel Simons Illinoisi ülikooli Beckmani instituudist ja Christopher Chabris New
Yorgi Union kolledžist tänaseks päevaks juba maailmakuulsaks saanud
eksperimendi.
Videos on valgetes ja mustades särkides
mängijad, kes söödavad üksteisele palle. Uuringus osalejatel paluti kokku
lugeda, mitu söötu tegid valgetes särkides mängijad ja jätta tähelepanuta
mustades särkides mängijate poolt visatud pallid.
Vaata videot ja proovi kokku lugeda.
Simons ja Chabris avastasid, et paljud videolõigu
vaatajad ei suutnud märgata, kui gorillakostüümi kandev inimene astus
kaadrisse, vaatas otse kaamerasse, patsutas end rinnale ning kadus siit
vaateväljalt. Kuigi gorilla oli kaadris peaaegu üheksa sekundi jooksul, ei
pannud ligi pooled eksperimendis osalenud inimesed teda videot vaadates üldse
tähele.
Eksperiment tõestas erakordselt hästi, et on
olemas tähelepanupimedus: võimetus midagi ilmset märgata, kui tähelepanu on
keskendunud millelegi muule.
Tänapäeval on see video nii tuntud, et paljud
vaatajad teavad gorilla tulekut juba oodata. Simons otsustas, et video
suurt tuntust tuleb ära kasutada ning tegi üsna samasuguse video.
Ülesanne on ikka sama: jällegi on ekraanil
valgetes ja mustades särkides mängijad, kes viskavad korvpalle, jällegi tuleb
vaatajal söötude arv kokku lugeda, taas on ekraanil gorilla. Enne edasilugemist
vaata videot.
Siin tahtis Simons näha, kas need, kes teavad gorilla
tulekust ette, suudavad näha selles videos ka muid ootamatuid detaile.
„Võimalusi on kaks. Teadmine, et gorilla on
tulemas, võib suurendada tõenäosust näha ka teisi ootamatuid asju, sest sa tead,
et asja mõte on kontrollida, kas inimesed panevad tähele. Kuid
teisalt võib see teadmine panna ootama ainult
gorilla saabumist ning kõik muu jääb ikkagi tähelepanu alt välja,“ ütles
Simons.
Nagu varasemagi eksperimendi puhul: pooled
neist, kes polnud gorillavideoid enne näinud, ei märganud üldse, et gorilla
ekraanile tuli. Neile, kes olid esimest videot näinud, ei valmistanud gorilla
ekraanil märkamine mingeid raskusi. Kuid gorilla tulekust etteteadmine ei
aidanud mingilgi määral kaasa sellele, et vaatajad oleksid suutnud edukamalt
märgata teisi ootamatuid asju selles videos. Vaid 17 varasemat videot näinud
märkasid ka üht või mõlemat ootamatust, et taustakardin vahetas värvi ja
üks mängija lahkus mängust. Seevastu neist, kes polnud varasemat videot näinud,
märkas 29 protsenti kas kardina värvimuutust või mängija lahkumist.
Simonsi sõnul ei ole eelkogemusega ja
kogemuseta vaatajate erinevad tulemused statistiliselt märkimisväärsed, kuid
uuring näitab, et teadmine, et midagi ootamatut hakkab juhtuma ei aita
kuigivõrd kaasa sellele, et õnnestub tähele panna ka muid ootamatusi.
Uus video oli tänavu finaalis taju-uurijate
igaaastasel parima illusiooni võistlusel. Kuigi enamus saalisviibinuist olid
varasemat videot näinud, jäi enamusel märkamatuks teised ootamatused videos. Daniel
Simonsi selleteemaline artikkel on esimene, mis ilmub uues taju-uuringutele
keskenduvas ajakirjas i-Perception.
Taju-uurijate illusioonikonkursist on Novaator
varem kirjutanud Kuidas taju meiega trikitab.