Teadlased lõid laboris kehaväliseid kogemusi

Kehavälised kogemused, see on valdkond, millest kirjutavad kõmulehed ja müstikale ja maagiale keskendunud veebileheküljed. Aga teadusel pole sellega mingit pistmist. Või siiski?

Leidub hulgaliselt kirjeldusi, kus migreeni või epilepsiat põdevad inimesed on kirjeldanud, kuidas nad on tundnud end asuvat oma kehast väljaspool.

Need teated ajendasid teadlasi proovima, kuidas suudab aju luua inimese teadvuses midagi nii selget, et võtame tõeks ettekujutuse, et oleme oma füüsilisest kehast lahkunud.

Nüüd on kaks neuroteadlaste rühma teinud katseid, kutsudes kehaväliseid kogemusi esile vabatahtlikel tervetel katseisikutel, kirjutab ajakiri Science. Mõlemas katses kasutati pähe kinnitatud videoprille, võimaldamaks inimestel vaadata oma keha teise nurga alt.

Mõlema katse detailid erinesid pisut, aga mõlemas katses osalenud väitsid pärast, et tundsid endid oma kehast eraldatuna. Teadlaste sõnul sillutavad need eksperimendid teed tulevastele ajuuuringutele keha tajust ning teadmistel võib olla praktilisi rakendusi. Näiteks saavad virtuaalreaalsete keskkondade programmeerijad neid teadmisi kasutades luua keskkondades osalejatele tõelist kohalolekutunnet.

"See on rabav, sest kui räägitakse kehavälistest kogemustest, siis tundub see jutt väga veider," ütles Londoni University kolledži neuroteadlane Chris Frith, kes eksperimentides ei osalenud. "Need uuringud näitasid, kuidas kehavälise kogemusega katseliselt manipuleerida." Loodud illusioonid tõestasid, et aju ettekujutus füüsilisest kehast on mõjutatav ning seda saab meelte kaudu edastatud info abil muuta, ütles Frith

Ühe katse puhul palusid Šveitsis Lausanne'is asuva tehnoloogiainstituudi teadlased Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke videoprille kandvatel inimestel seista kaamera ees. Inimesed nägid prillidest kaameraülesvõtet enda seljast, mis oli arvuti abil muudetud kolmemõõtmeliseks kujutiseks. Kui inimese keha torgati markeriga, siis nägi torgatav prillidest, kuidas virtuaalkeha torgati.

Inimesed kirjeldasid kogemust: kui nad tundsid torget ja nägid, kuidas virtuaalkeha torgati, siis tundus neile, et virtuaalkeha ongi nende enda keha.

Kui teadlased seejärel videoprillid välja lülitasid ja katseisikud paar sammu eemale juhatasid ning palusid siis neil pimesi naasta oma endisele kohale, kõndisid katseisikud oma tegelikust kohast üle ning astusid lähemale kohale, kus nad olid näinud oma virtuaalkeha.

Rootsi Karolinska instituudi teadlane Henrik Ehrson palus mehel ja naisel istuda toolil, ka neil olid peas videoprillid, millest paistis nende selgade stereoülesvõtte. Kui katsejänes vaatas prillides oma selga tagantpoolt, siis puudutas Ehrson samaaegselt kahe plastikkepiga katsealuste rinda ja selga. Kuigi nad nägid prillidest Ehrsoni kätt oma seljal, siis tundus neile, et nad istuvad oma reaalsest kehast tagapool.

Ehrsson proovis eksperimenti ka omal nahal ning tema sõnul tekib tõesti tunne, et istud ruumis hoopis teisel kohal ning keha, mida videoprillidest näed oled sina, sa tead, et see oled sina, aga samas ei tundu see keha iseendana. "Tundub, nagu vaataksid nukku," ütles ta. Kõik katsealused kirjeldasid samu tundeid.

Ehrsson kordas katset, ühendades inimeste sõrmeotstesse mõõturid, mis registreerisid naha elektrijuhtivust, mille abil on võimalik jälgida emotsionaalset ärksust. Ta vibutas kaamera ees haamrit kohas, kus inimesed arvasid ennast nägevat. Kuigi ei olnud mingit füüsilist ohtu, näitas mõõtmine, et inimesed kartsid.

Mõlemad katsed näitasid, et visuaalne perspektiiv ja koordinatsioon meelte ja taju vahel on olulised tundmaks, et asume oma kehas, ütles Šveitsi Zürichi ülikooli kliiniku neuroteadlane Peter Brugger. Samas ei loodud kummaski katses täielikku kehavälist kogemust, milles osalised oleksid tajunud täielikku eraldatust oma kehast, märkis ta. Aga isegi nende katsete puhul jõuti sellele kogemusele nii lähedale nagu see laboritingimusis üldse võimalik.

Varasemad uuringud on osutanud mitmetele ajupiirkondadele, näiteks temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohale, kus võivad tekkida kehavälised kogemused, ütles Blanke. Nende katsete põhjal on võimalik uurida, millised ajupiirkonnad osalevad nende veidrate kogemuste loomisel ning kuidas aju paneb kokku minapildi.

• Tweet