27.05.2011 09:57
Uuring toob inimeste ühise päritolu osas uut selgust
Uuring püüdis leida tänapäeva euraaslaste geenidest jälgi
Aafrika päritolust.
Harvardi teadlaste värske uuring heidab uut valgust
Euroopa, Lähis-Ida ja Aafrika populatsioonide segunemisele ja väljarändele
alates iidsetest aegadest.
Harvardi ülikooli meditsiinikooli geneetikaprofessor
David Reich uuris koos kolleegidega ajakirjas PLoS Genetics avaldatud uuringus Sahara-taguse Aafrika päritolu osakaalu erinevates Lääne-Euraasia (kaasaegne
Euroopa ja Lähis-Ida) populatsioonides.
Kuigi varasemad uuringud on näidanud ühiste esivanemate
olemasolu, ei ole need näidanud kui kaugele ajas tagasi või mil määral on
võimalik populatsioonide segunemist tuvastada.
Uuringus osalenud Priya Moorjani ja Alkes Price Harvardi ülikoolist
analüüsisid neljakümne populatsiooni avalikult kättesaadavaid geeniandmeid.
Haaratud olid inimesed Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast ja Kesk-Aasiast.
Moorjani kasutas geneetilise päritolu väljaselgitamiseks
meetodit, mis võrdleb kahe inimpopulatsiooni DNA lõikude suurust ja järjestust,
et selgitada välja, millal populatsioonid segunesid. Mida väiksemad ja
tükkideks lagunenumad DNA segmendid on, seda varasem on segunemine.
Moorjani uuris selle meetodi abil Lääne-Euraasia
populatsioonide genoome, et leida neis Sahara-taguse Aafrika esivanematelt
päritud tunnusmärke.
Selleks otsis ta Lääne-Euraasia inimeste DNA kromosoomide
segmente, mis sobitusid Sahara-taguste aafriklaste omadega. Segmentide jaotuse
diagrammide ja geneetilise lagunemise määra hindamise abil suutsid teadlased
kindlaks määrata tänaseni eksisteeriva Aafrika esivanemate geneetilise pärandi
osakaalu.
Moorjani selgitas, et kuna geneetiline lagunemine toimub
väga aeglaselt, siis on meil ka täna, tuhandeid aastaid hiljem, piisavalt
tõestusmaterjali, et hinnata populatsioonide segunemise aega.
Kuigi teadlased Põhja-Euroopa populatsioonides Aafrika
päritolu geneetilisi tunnusmärke ei avastanud, oli Aafrika päritolu selgelt
märgatav Lõuna-Euroopa, Lähis-Ida ja juudipopulatsioonide seas.
Tänapäeva Lõuna-Euroopa rühmad võivad umbes üks kuni kolm
protsenti oma geneetilistest tunnusmärkidest omistada Aafrika päritolule,
kusjuures populatsioonide segunemine toimus keskmiselt 55 inimpõlve ehk ligi
1600 aastat tagasi.
Lähis-Ida rühmad on Aafrikast pärinud neli kuni viisteist
protsenti geneetilistest tunnusmärkidest, seal toimus populatsioonide
segunemine umbes 32 inimpõlve tagasi.
Juudipopulatsioonide Sahara-taguse Aafrika päritolu
ulatub ajas keskmiselt 72 põlvkonda tagasi ning moodustab kolm kuni viis protsenti
juutide tänasest geneetilisest koosseisust.
Reichi sõnul aitavad need uurimistulemused tuua selgust
pikka aega kestnud vaidlustesse Aafrika mõjude üle Euroopas.
Populatsioonide segunemise aeg on kooskõlas
dokumenteeritud ajaloosündmustega.
Näiteks Aafrika ja Lõuna-Euroopa populatsioonide
segunemine langeb kokku Rooma impeeriumi aegsete sündmuste ja sellele järgnenud
Araabia rahvarännetega. Varasemad Aafrika ja juudipopulatsioonide segunemise
ajad on kooskõlas piibliaegade sündmustega, näiteks 8.-6. sajandil eKr toimunud
juutide rändega Palestiinast.
Reichi
sõnul ei tõesta nende uuring, et Aafrika päritolu on seotud arheoloogide poolt
dokumenteeritud piiblis kirjeldatud sündmustega seotud väljarännetega, kuid
annab siiski alust huvitavateks spekulatsioonideks.